looduskalender.ee

Parm

 

Parm

Tabanidae

 

Parmud on suvitajad – päikseline ilm ja tuul ei tee nendele lendajatele tuhkagi. Sääsed tüütavad  oma pirinaga varjus ja tuulevaikuses ning nende torge on pea hoomamatu. Parm hammustab oma suistega päris valusalt.

 

Isasparmud toituvad nektarist, lehetäide eritisest ning puude mahladest ja seda aasta läbi. Emasparmude toidusedel on kuni viljastamiseni sarnane, seejärel hakatakse imema püsisoojaste verd, mis on munade arenguks hädatarvilik. Munemise järel on emasparmud valmis jälle vereimemiseks, et uuesti muneda.

 

Vereimemisel satub puretud haava mürgist sülge ja ega me ei tea, kellelt parm võis eelmisena verd imeda, seega - parmud on võimalikud nakkuste kandjad.

 

Parmude vastsed elavad veekogudes, põhjamutta kaevunult, mõned liigid võivad ujuda veepinnal. Vastsed on sigarikujulised ja toituvad väiksematest organismidest, üksikud liigid on taimtoidulised. Nukkumiseks ronivad täiskasvanud vastsed kuivale.

 

Parm aknal

 

Putukamaailmas loetakse parmusid pikaealisteks – hää õnne korral küünib parmuelu kolme aastani.

 

Parmudel on ilusad eredavärvilised liitsilmad ja see on vist ainus, mis meile meeldida võib.

 

Eestist on leitud enam, kui kolmkümmend liiki parme, kes on keskmise suurusega kuni suured ehk kuue kuni kahekümne kuue millimeetrise kehapikkusega, läbipaistvate või hallikate tiibadega, kahetiivalised kärbsed.