Foto: Arne Ader
Pohl
Pohlad kasvavad kuivades, hõredates palu- ja nõmmemännikutes ning rabades. Varsti on marjad metsades täisvalmis, korjata kannatab igal juhul.
Igihaljas pohlataim oma läikivate lehtedega, millede alumisel pinnal on kollakad näärmetäpid ja mis kannavad hetkel piltilusaid punaseid valmivaid marju.
Taimed on pinnases üksteisega ühenduses. Üksiktaim kasvab neli-viis aastat, siis tekivad varrel olevatest pungadest külgvõsud, mis hakkavad emataimest eemale kasvama. Mõnikümmend sentimeetrit pinnases kasvanud, ilmub risoomi mõni haru maapinnale "valguse kätte", millest kasvab kolme-nelja aastaga uus põõsas, mis selle aja peale juba vilju kannab. Viljunud vars kuivab, kuid varre alumises osas olevatest pungadest kasvavad uued püstised varred ja kõik kordub. Selle ajaga on ühest emataimest arenenud suur hulk kääbuspõõsaid. Viieteist aasta möödudes emastaim hukkub ja loovutab oma koha "noorematele". Sarnane elutsükkel on omane kõikidele osapõõsastele. Linnud söövad sügisel meeleldi pohlamarju ja levitavad seemneid, kuid seemnetest paljunemine pole pohlale oluline.
Marjad on maitsvad, kasulikud ja hästi säilivad tänu bensoehappe sisaldusele. Niisiis pohlale.