looduskalender.ee

 

Sillerdavad ämblikukeed Laeva soos

 

Pärli järel pärl, kaare järel kaar, kee kõrval kee... Terve heinamaa on täis säravaid, esimestes päikesekiirtes sillerdavaid ämblikukeesid. Võta ja kaunista end hommikuseks haldjatantsuks.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Haldjatants algab kohe kui tõusva päikese kiired torkavad valgusvihud läbi suvelõpu hommiku uduloori. Rõõmus päikesepintsel joonistab kontuurid kuuskedele, teeb tammevanaprouale näo pähe, lisab toomingapõõsale põsepuna... Kõik mis seni oli varjul saab ilmsiks. Nõndasamuti teeb ta nähtavaks tuhanded ämblikuvõrgud, mis sõprussidemeks soolikarohu ja põdrakanepi vahel, ka need mis kaunistuseks kuusele. Kuuseoksa tipukasvud on sel aastal pikad kui ussid, aastarõngaringi jääb tänavune aasta laia hea ja lopsaka võruna. Ämblikuid endid ses pärlitest puistatud hommikus ei ole, keskpäevaks kõditab päike nad võrguvalvesse. Pärliheitja tundubki olevat punarind, kes rändamise tuhinas ka üksiku laulurea õhku heidab, enamasti küll tuletab tema pidev tiksumine meile meelde sügise kaduvikusõnumit.

 

Suitsupääsukesed kasvatavad teist pesakonda

 

Kased on käinud juba sügisjuuksuri juures ja neil on peas pikad kollased salgud, lehekadu siiski veel suur ei ole. Seevastu pärnasid ja jalakaid on tabanud arvestatav lehekadu. Tammelapsed – tõrupoisid on silmad juba bareti alt välja saanud ja esimesed rõõmsad mürsikud pudisevad maapinnale, unistades käia vanemate jälgedes või saada tõruloomadeks. Pajud on aga juba suisa sügisrusked, rabades lisab värvi ka lilla õieudu, kanarbik on täisõies.

 

Rabamoor Laima Ollin ütleb, et rästikud tulevad tasapisi metsast tagasi, eriti palju on 30 cm pikkusi teismelisi maohakatisi, kõik koonduvad rabaveere suure kännuhunniku juurde, et usside urguminemise päeval 8. septembril üheskoos maapõue pugeda. Kärnkonnadki hoiavad juba küntud põldude ja peenarde ligi ja on üsna väsinud olekuga.

 

Lepopoi tõukudest on saanud mardikad

 

Rändamise tuhin on suvelõpuks saanud nii suureks, et kogu roog ja võsa on täis sidinat ja sädinat. Roolinnud tõttavad täiskiirusel, suve jooksul lehetäidest kubisema hakanud kõrreroog saab tühjaks nopitud ja moonakoti asemel kõhupauna peidetud. Kureparved nokitsevad viimseni puhtaks kombainide poolt üleampsatud põllud. Kurvitsakisa on rannad täis, pardid kogunevad tasapisi rooveerde põhjakaapijaiks. Toidunappust neil praegu tõesti pole. Õhk on täis rännul röövlinde, neid laperdab tuules ja heljub kõrgustes.

 

Rändamise tuhin sai taas minustki võitu, kuid suvelõpus tõmbab mind ikka põhja – Saamimaale. Põhjala hakkab tasapisi kollaseks tõmbuma, ruskeid toone on veel vähe. Hoopis vähe on talvehõngu päris Jäämere ääres, Altas õitsevad veel põdrakanepid, hanedki kükitavad veel ookeanirannal ja näkitsevad lopsakat polaarrohtu. Rohi ise on täis hiireurge, auk augu kõrval. Ja kui satud sellisele auguheinamaale kusagil neemetipul, siis võib sind surnuks ehmatada äge hiirekisa. Pisikesed lemmingud näitavad sulle täiest kõrist röökides oma kahte esihammast, hetkeks suudavad nad inimesegi eemale ehmatada. Lemminguid on sel aastal tõesti palju, suisa uputus. Siin seal lebab reas lühikesel rajalõigul tosin lemmingulaipa. Mõnel pool on nad pugenud vundamendi juurde hunnikusse või järelkäru rattarummu. Saamid räägivad, et aegajalt tulevad nad suure summana liikudes, eemalt paisatab tundras nagu suur karvane nahk. Praegu sibab neid siin jalus tõesti nii palju, et kohati on raske kaljujooniste juurde jõuda.

 

Humalatel on tänavu hea "käbisaak"

 

Taimejutt:

Saamlane Kraaksuv Kaaren Koola poolsaarelt Turjamaalt räägib loo Lujavri saarest, millel aegu on seisnud tantsivad kased. Ühel õhtul läinud kaunid saami neiud saarele tantsima. Tantsinud, tantsinud ja sügisese taeva hämarik laskunud tundrale, see on aeg, mil tundras kehtib vaikuse seadus. Noorikud aga ei tahtnud tantsu lõpetada, Järvevaimu pahandanud see sõnakuulmatus ja ta muutnud tüdrukud tantsus väänlevateks tundrakaskedeks. Sellest ajast on kasetüved tantsiva neiu kujulised, kasetüved helgivad igal õhtul hõbedaselt just nagu neiud hõbeehteis.

 

Tsitaat:

“Maa elab oma elu. Vahel me häirime teda ja mõnikord ta ei pruugi meid mõista, miks teda häiritakse,” üteleb vana saami šamaanitarkus.