looduskalender.ee

 

Põdrakärbes

 

Põdrakärbes

Lipoptena cervi

 

Mõne nädala jagu on harjumiseks põdrakärbseid metsas näha ja tunda saanud. Metsaelanike ja metsas hulkujate suure  nuhtluse aeg on hakkamas.

 

Varasügise hakul kooruvad põdrakärbsed massiliselt. Tegu on kehvade lendajatega ning nukust väljunult kasutatakse tiibu, et lennata mõnele lähimale taimele või põõsale. Seal jäädakse „peremeeslooma“ ootele, kui ohver tuvastatud kasutatakse tiibu viimast korda, et nn peremeesloom tabada ja tema kasukasse peituda. Samas murtakse tiivad, kuna eeldatakse, et neid enam tarvis ei lähe ja ilma on mugavam tegutseda.

 

Põdra kasukasse peitunult peab „vereimeja“ kannatama puude vastu nühkimist, poris püherdamist, mida kõike veel. Karvkattes püsimist aitavad pikkade, hambuliste küünistega varustatud jalad ja keha katvad karvad, muidu siledal kitiinskeletil. Arne piltidel on kõik päris kenasti näha.

 

Ja loomulikult põdrakärbsed hammustavad - milleks neile peremehe verd? Eks ikka järeltuleva põlve toitmiseks. Hammustuse koht, kus põdrakärbes süljega segatult verd imes, läheb kupla ja kiheleb ebamugavalt. Viimastel aastatel on täheldatud, et tundlikele inimestele võivad hammustused tekkida allergilisi nähte.

 

Meil on metsast väljudes abiks kamm ja riiete kloppimine, kui asi väga hulluks tikub, laseme metsast jalga... Sügisesel ajal kasukaga metsaelanik olla ei tahaks.

 

Põdrakärbes