looduskalender.ee

 

Hallhaigur ja hõbehaigur

 

Tuuleiil puhub sünksinised kõuepilved laiali, tähesärasilmne sügis piilub pilvenukast maa peale. Uuu - uuh, esimene vaher tõmbab purpurse kasuka selga, aga juba on sügistuule tants ta ümber käimas ja rüü pudiseb lehthaaval.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Peipsi, mis terve suve on kevadise ääreni täis olnud, nihkub taas Venemaa poole, pikad liivaleeted on joonistunud tavaliste supluskohtade asemele. Vesi on nii külm, et vaid kangemad kangemaist võtavad ujumise ette. See-eest on rooveered täis kõikvõimalikke parte ja haigrud käivad taas konutamas. Vilusis käib külas ka üks lumivalge hõbehaigur, linnuvaatlejad nägid Piirissaarel neid aga tosinkond. Ja kui tulevad mudapööravad veelinnud, siis on kohal ka röövlid – järve kohal on alalõpmata näha patrullimas vana merikotkast. Laupäeval nägin pilti, kus kõrvuti liuglesid hiireviu ja isane raudkull, veidi üllatavgi oli nende suuruse vahe – suur röövel ja väike röövel. Keset astelpaju korjamist aga jooksis mu juurde naabri Anu, binokkel käes ja hüüdis:

“ Ega Sul tugevamat binoklit pole, tule vaata, järves ujuvad mingid kummalised saared, vikerkaar on nende kohal!“ Tõepoolest, sellised lahtikangutatud roovallid on sel aastaajal Peipsis tavatud, neid on küll kevadel, veidi mõistmatu, miks sellised suured ujuvsaared lahti on rebitud. Aga vikerkaar oli uhke, ulatus Mustveest Lohusuuni kõik seitse värvi selgelt siramas.

 

Heinapall sobib rebasele jahikantsliks

 

Seenevirrvarr

Ka rannamännikus on vikerkaarevärvid kõik olemas. Punased kärbseseened on sel aastal eriti kõrgejalalised ja täpilised. Porgandriisikaid on siiski veel vähe, aga pilvikukübaraid on kõikvõimalikke toone. Puravikutaadid hakkavad juba tasapisi kössi vajuma, mõni üksik kraps lapselaps tahab korvi lipsata. Murumunasid on aga muru tihedalt täis, nõndasamuti roosasid riisikaid ja kaseriisikaid. Kui Saamimaal olid männiriisikad suured kui alustassid, siis siin on nad ilusad vahvad nupsukesed. Seenekorvi sai ka üks kena sirmik ja mõned hilised liivtatikud. Seeni on sel aastal tõesti nii palju, et söögiseeni peaks hulgaliselt leidma ka see, kel kindlat seenepaika pole.

 

Teine õitsemine

Taimeilu on teisel puhkemisel. Aotähe lodjapuu õitseb jälle, nagu igal sügisel sel ajal, kuid ikkagi tundub uskumatu, et korraga on puul ilusad punased marjad ja kaunis suured valged õiekobarad. Meie rohtunud lillepeenrast upitas end veel ka üks hiline rukkilill ja saialill. Sügislille krookuselaadsed lillad õiekarikad on juba avali. Õunapuud on oma viljakandmises sel aastal väga valikulised, meie igivana kuldreneti taoline igal aastal kandnud puu on sel aastal tühi, tühi  on ka melba, küll on martispanipuul õunauputus ja taliõunapuud on täis. Ploomipuud jäid sel aastal aga mingi kummalise tõve ohvriks ja ploome lihtsalt pole. See - eest pole tammetõru ja kastanimunapuudust tunda.

 

Seeneaeg on jõudmas haripunkti. Suur sirmik

 

Rännussagin soontes

Pasknäärid tantsivadki juba tammetõrutantsu, ikka tõru nokka ja metsa, tõru nokka ja metsa... Ka teisi vareslasi on üllatavalt palju. Minu akna all askeldab pidevalt viis harakat, osa neist natuke lühema sabaga, igal hommikul ja õhtul siirduvad vareste ja hakkide parved linnast maale viljapõldudele. Sedasama teevad ka sookured, kuid nende ööbimiskohad on veidi vesisemad. Rannikumännikud on tihedalt täis rännusaginas pöialpoisse, nende seas on tihaseid puukoristajaid ja porre. Kuldnokadki on reisiärevuses ja igaaastased koosolekukohad „papagoipuudel“ on valju sädinat täis. Pääsukesed on kadumas, vaid hiliste pesakondade linnud askeldavad majade juures. Muru on täis silpsuvaid linavästrikke, aga neil pole enam meie suvelindude nägu peas vaid tunduvad kusagilt kaugemalt tulnud.

 

Karvuliste õunapidu

Suvekuivus on taandunud ja nüüd on kõik kohad täis rõõmsalt kalpsavaid konni. Kährikud lähevad tasapisi rasva rikkalikust toidulauast, sest nüüd on nad asjatamas ka õunaaedades, jättes sinna suured kempsuhunnikud, mida inimesed sageli paanikas karukakahunnikuks peavad. Karud ise tiirlevad Enn Vilbaste sõnul praegu kolme objekti vahel: punav pihlakas, õunaaed ja kaerapõld ja ega nad ütle ära ka kõikjal vedelevatest raibetest. Põtru on nii väheks jäänud, et põdrapulli möirgamist on üha raskem kuulda. Metssiga nosib aga juba mõnuga koristamata kartulipõldudel.

 

Niitudel õitseb kanada kuldvits - kaunite õisikutega võõrliik meie looduses

 

Taimejutt: Jõhvikas

Ennevanasti läinud mees hobusega soo äärest heinu tooma. Päev aga kaldunud õhtusse ja et kodutee pikk oli, pani mees hobuse kammitsasse ja jäi ise kuuse alla öörahule. Suur oli tema ehmatus, kui ta varahommikul tõustes leidis hobuse võsavillemite poolt maha murtuna. Ta kaebas ülekohut Vanataadile ja see keelas huntidel ilma loata loomade murdmise. Sellest ajast peale peavad hundid ulgumisega taevataadilt enne loomade murdmise luba küsima. Mälestuseks murtud hobusest ja lohutuseks õnnetule mehele aga lõi taevaisa soo peale verepiiskadena punased marjad jõhvpeente varte otsas, mida rahvas jõhvikateks kutsuma hakkas.

Tsitaat: Puu kasvajad äi tohi kääga katsuda või kasvajaga puu mahla juua. Kui seda tehakse, hakkavad kasvajad inimesele kasuma.