looduskalender.ee

 

Sirmikud sirguvad. Suur sirmik

 

Auu-auuu! Kajab mets ja kajab laas. Linnainimesed, kes muidu nii kiivalt borrelioosiohu tõttu metsast eemale on hoidnud, valguvad nüüd lainena puude alla. Ja metsa tänukink on rikkalik – kaseriisikad, haavapuravikud, nupsukesed männiriisikad ja kollased kukeseenepüksikud.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kuid mets ei paku vaid uusi maitseelamusi. Värvirohkus, mida seeneilm mullapõuest välja ajab on võimsam eelmisel nädalal kõikjal joonistunud vikerkaarte värvipaletist. Punased kärbseseened on oma valged plisseerseelikud laiali lükanud ja punane pealisseelik on suure alustassi suurune. Männiriisika nupskübarad on uskumatult teravatipulised, kaseriisika korrapärased ringid sügavroosad. Võrumaal Tammetsõõris on kahjakivi kõrval taas suur murukera, mis näsaline nagu suur roheline apelsin, see-eest kukeseene kollane on kokkukrimpsunud ja pilvikute puna kadumas. Tagasihoidlikult on sel aastal viljunud ka maikellukesed - piibelehe õisikuvarre otsas on vaid mõned üksikud oranshid marjad. Tammetõrusadu pole veel alanud ja metssead võtavad rõõmuga hoopistükkis meie kartuleid.

 

Maikellukesemarjad

 

Siiski on taimeilm veel tugevalt rohelist tooni, vaid seal, kust öine kargus on üle käinud on vahtrad punaselaigulised, kasevanadel on kollased salgud juustes. Küllap on oma osa värvivaesuses ka tuulepoistel, mis vana ja värviline, see rebitakse kiiresti puult. Ja tõepoolest kasealused on kulda täis. Saargi heidab juba lehti, pärn ja lepp tuleb pruuni ja pudisevana. Soolikarohud, kuldvitsad ja ohakad on poripruunid, vaid kärnoblikas üritab veidi punast näidata, kuid temagi on vanadusest pruun mis pruun. Õieilu on aga raudrohus, pole vist ühtki teist nii hilja nii visalt õitsejat... Ah, jaa, siiski valguse hullutatud taimed õitsevad ka... eelkõige võililled, aga näha on et nad on külmast küürus. Sest... kuigi kraadiklaasi punane pügal jookseb kohati 20 kraadini, ei suuda taimed öökülmust oma „kontidest“ välja saada.

 

On kährikutapu kuu. Nii palju pole allaaetud sellesuviseid kutsikaid veel sel aastal olnud, kui nüüd. Küllap ahvatleb neid konnade rohkus maanteelindi ääres, sest konnad siirduvad vaikselt oma talvituspaikade poole. Talvetunnet pole aga veel nahkhiirtel, kes pimeduse varjus oma lennukaari joonistavad, eriti uhke oli neid jälgida nädalalõpu kollase täiskuu taustal. Hundidki trügivad ikka veel metsast välja, näitavad end lambakarjamaade servades. Nüüd toodi neile ka uusi jahiobjekte – poola metsikuid hobuseid - konikuid. Näis, kes eurotoetatutest peale jääb!

 

Harakapere hommikueineks on maanteel hukkunud kährik

 

Aga metsloomad trügivad tõesti üha enam inimeste manu. Nädal tagasi kirjutasin jalutavast rebasest, aga need loomad pidid linnades juba nii julged olema, et piiluvad hommikuti rõduakendest sisse, et mis inimloomad ooteks võtavad. Viimsis jalutavat ringi ka üks uudishimulik ilves. Tundub, et ühes asjas oleme Lääne - Euroopale tõesti järgi jõudnud – paljud põlised metsloomad on muutunud linnaloomadeks. Loodame, et teekond Ameerikasse natuke kaugem ja meil niipea päris prügikastikarusid oodata pole, kuigi kompostihunnikud majade juures annavad selleks lootust. Njah, ka kotkad elavad Euroopas juba telefonipostide otsas.

 

Õnneks on hea ports metslinde meil veel alles. Nädala algul tulid teated hanede kohalejõudmisest Põhjalast, aga neid ei ole siin Ida-Eestis veel kuulda. Ka kured on veel suhteliselt paiksed ja valge-toonekurgedest vähemalt osa alles. Küll ei ole enam piiritajaid näha ja ka pääsukesi on vähe... siiski nägin Tartumaal veel pesas kahte suitsupääsukese poega. Põhiline linnuhääl on praegu linavästriku silps, käbilinnu kloksumine ja hommikune punarinna tiksumine. Künnivarestel näib midagi plaanis olevat, sest suurte parvedena käivad nad linnamurult vihmausse sikutamas – mingid rändemõtted tunduvad neil sellise ühisnuumamisega peas olevat.

 

Konnad koonduvad talvituspaikadesse. Kärnkonn urusuudmel

 

Taimejutt: Jõhvikas

Ennevanasti läinud mees hobusega soo äärest heinu tooma. Päev aga kaldunud õhtusse ja et kodutee pikk oli, pani mees hobuse kammitsasse ja jäi ise kuuse alla öörahule. Suur oli tema ehmatus, kui ta varahommikul tõustes leidis hobuse võsavillemite poolt maha murtuna. Ta kaebas ülekohut Vanataadile ja see keelas huntidel ilma loata loomade murdmise. Sellest ajast peale peavad hundid ulgumisega taevataadilt enne loomade murdmise luba küsima. Mälestuseks murtud hobusest ja lohutuseks õnnetule mehele aga lõi taevaisa soo peale verepiiskadena punased marjad jõhvpeente varte otsas, mida rahvas jõhvikateks kutsuma hakkas.

 

Tsitaat:

Puu kasvajad äi tohi kääga katsuda või kasvajaga puu mahla juua. Kui seda tehakse, hakkavad kasvajad inimesele kasuma.