looduskalender.ee

 

Pihlakas ja saarepuu

 

Harilik pihlakas

Sorbus aucuparia

 

Pihlaka marjakobarad, aga taimeteadlastele on kobar – kännas. Pihlamarjad, aga botaanikutele õunvili. Ongi nii, kui väike kuni sentimeetrine vili pooleks lõigata, meenutab ta miniatuurset õuna ning keemilises koostises on õuntega sarnasust. Seemneid on viljas kolm.

 

Pihlamarjad saavad täisküpseks esimeste tugevamate külmadega, sest marjade maitse muutub külma saanult magusamaks, mõrkjat maitset jääb vähemaks ja vili mahlasemaks.

 

Mis siis marjades toimus? Külma mõjul toimusid biokeemilised muutused: hüdrolüüsi toimel glükoosiks ja fruktoosiks, samuti tärkliste muutumine suhkruteks ja muutused pektiinainetes. Lahustuva pektiinaine kogus suurenes ja mittelahustuv langes. Õunhappe ning parkainete osakaal aga vähenevad.

 

Päris olulised muutused ja seda on puudel märgata, et alles pärast öökülmi muutuvad pihlamarjad äkitselt sulelistele ja karvastele (viljade vastu tunnevad enam huvi pruunkarud ja põdrad) huvipakkuvaks.

 

Vanasti säilitati pihlamarju heinaküünis, pööningul või aidas.

 

Meie korjame terved kobarad koos juurdekuuluvate lehtedega ja asetame ööpäevaks sügavkülma, et nendest valmistada mahla või siirupit ehk jätame toorena kasutamiseks. Pihlakamarjad sisaldavad suurel hulgal vitamiine ja organismile vajalikke aineid.

 

Kõige lihtsam on võtta kümme pihlamarja lusikatäie meega – lusika suuruse määrab manustaja endale ise. Soovitan supilusikat.

 

Pihlamarjad