looduskalender.ee

 

Puud langetavad kiiresti lehti. Saar 1. oktoobril (foto vasem pool) ja kaks päeva hiljem

 

Uhke udupäine daam seisab sirgelt kesk smaragdrohelist muru. Võililleemand on saanud oma kollakast kleidisabast kasvatada viljanupsulised lapsed, raudhammastega lõgisevaid murusööjaid inimesed enam nii hilja muruplatsidele ei saada.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Jah, muruplatsid on endiselt rohe - rohelised ja neil on isegi praegu veel õitsemas kollaseid võililleõisi, sest muruniitmine on pea võimatu. Ilm on täis sügishommikute kastet ja päise päeva külma hoovihma. Isegi visalt rohupinnast end väljasirutanud tindikud ei taha enam kasvada ja on vajunud maha laiadeks tindiplekkideks. Saabumas on see püsiv müstiline alla 10 kraadi piir, mille juures taimedel kasvuks enam jaksu pole. Ja nädala keskpaiku avastasin kirjusid puulehti korjama minnes, et puud ei suuda hoida oma okste küljes isegi kollaseid lehti – enamus on nädalaga muutunud kortsus ja pruuniks kaduvikuks. Saared ja pärnad on aga puhta paljad. Veel enam, kogu põhjamaine loodus rabistab praegu maha ka oma suve jooksul valminud vilju. Tammed on pudistanud ümberringi pisikeste pruunide tõrude kihi, tõrud pole sel aastal siiski kuigi suured. Vahtraninad on kõdupruunid, kuid nende poolmete vahel on roheline sündimisenergiat täis seeme. Hobukastanite otsa pole jäänud enam ainsatki okkalist siili, maas on tuhandeid läikivaid taskupõhja õnnetoojaid.

 

Rohevint päevalille õisikul

 

Hiireait

Kõik kastanimunad aga ei jää puu alla kevadet ootama, et läikivpruunist kestast roheline nina välja ajada. Osa võtavad juba sügisel jalad alla. Neli jalga. Ainult need jalad pole muna küljes vaid ühe pisikese hallikaspruuni karvakera küljes. Just kasetriibikud on puuviljade kandeteenusega sel aastal eriti hoos. Mu vennatütar Maret leidis Künnapuu talu palkide vahelt hiigelsuure kasetriibiku aida. Nii suure, et kokkukantu otsustati ära kaaluda. Kogu pesa kaalus 5,7 kilo. Nelja kilo jagu oli seal pisikeste hambajälgedega kastanimune ja 1,3 kilo sarapuupähkleid. Jääb vaid arvata, et ka hiireilm on „masuhõnguline“ ja nii nagu eestlased talveks kartuleid varusid, nii on hiired viimase kahe lumerohke talve oludest õppinud aitu täitma.

 

Raherabinast päikesepaitusesse

Ilm, mis poole tunni jooksul suudab keerata ette mitu palet, on jalakõmpijad endast täiesti välja viinud. Ühel hetkel sillerdab taevas särav päike, järgmisel rabistab külma vihma või viskab tumesinine pilv alla paari sentimeetri jagu rahekuule. Aga mis seal kosta, sügis nagu sügis ikka! Kuid selle sügise juures on põnev see, et hoolimata ilma jahedusest on sääsed ikka veel väljas, ja külmetav ritsikaski kipub siristama. Aegajalt laperdab õhtul vastu isegi mõni ööliblikas. Esimesed nahkhiired on asutanud end keldritesse uinuma, kuid mõned tiirutavad veel öös, lennates õige veidi lõuna poole.

 

Pöialpoisid rändavad

 

Kiljuv kolmnurk

Rändamise kihk on veel ka lindudes. Peaasjalikult lähevad valjult sidistavad pöialpoisteparved, sekka kihutab lõunasse tosinalinnuline tihasepunt. Vaibunud ei ole ka lõokeste ja laglede ränne, ikka kostab taevast mõni lõotriller või lagle kilge. Palju on kuldnokki, kuid rästaid on sel aastal tavatult vähe. Kajakad on tormituultega tulnud sisemaa põldudele, siin - seal istub märjal külmal mullal mõni kiivitajaparv – pole ka ime, ladistavad vihmad on ajanud vihmaussid vett täis imbunud huumusest välja. Ootan pikisilmi siidisabasirinat, aga ikka on me hekis veel vaid siidisabadega väga sarnased kolm suurnokka.

 

Talveööde päev

Millegipärast tundus mulle vahepeal, et kõik konnad on juba talvituma pugenud. Aga suur oli minu üllatus, kui üks suur ja rasvane rohukonn mulle kuurinurgas ühest sandaletist vastu vaatas. Üllatus ka konn ja kalpsas kiirelt mööda päikesepaiselist asfaltiteed lõunasse, Emajõe poole.

Selle nädala reedel, 14. oktoobril on kolletamispäev. Siis saab otsa õuesõppe aasta ja sügise valge pool. Põhjamaades oli päeva nimeks ka talveööde päev. Ja tõepoolest ongi käes aeg, kus tööle või kooli tuleb tõtata pimedas nii nagu kojutulekuaeg kipub jääma teisele poole päevavalget.

 

 

Kastanimunad on puu otsast alla kukkunud

 

Taimejutt: Kuusekasukas

Õige vanal ajal olnud kuused harvade oksadega, aga ükskord juhtunud sedaviisi, et tige võõrasema saatnud oma võõrastütre majast südaöösel minema just sellel ajal, kui temal meest kodus ei ole olnud. Päälegi sadanud sellel ööl hirmust moodi vihma. Vaenelaps ei ole kusagile varju saanud, sest külasid lähedal ei olnud. Hulkunud metsa, et ometi tuulevarju saada, muud ei osanud vaeslaps välja mõtelda. Leidnud siis suure kuuse ja jäänud kuuse alla öömajale. Kuusk halastanud vaeselapse pääle ja andnud temale varju. Enne olnud kuusel õige harvad oksad, sellest ajast saanud kuusk omale suured ja paksud oksad. Ka nüüd olla veel kuusk haleda südamega ja andvat varju igaühele, kes seda tema juurde otsima tuleb. Kui mõni inimene külma kaebab, kästakse kuuse käest kasukas tuua, sest kuusel on oksad nagu vana kasuk.