looduskalender.ee

 

Põldudel käib sügiskünd. Vooremaa värviküllasel maastikul saadavad traktorit kala- ja naerukajakad

 

„Kuu-kuu-kuu!“ „Kuu-kuu-kuu!“ kostab kõrgest liivakivist pühamus. Taevaskoja Neitsikoopast tuleb täiskuu kummardajate salalaulu. Kume ja lummav on see hääl, udulinikus kuused kummardavad taevase koja väravasse, püha Ahja jõe vaikne vulin lisab nõiduslikkust.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Lummatult kuulame me koopaavast kostvaid hääli, olen siin aastakümneid käinud ja midagi sellist pole enne kuulnud. Oleme just avanud Tartus Eesti Rahva Muuseumis Hans Ragnar Mathiseni saami nõiatrummide graafiliste jooniste näituse, saalidesse on laotatud ka Loit Jõekalda põhjala kaljujooniste kangad ning kaljukangad Erika Pedakult. Saam Piera Jovna Somby on joianud kohale saamide hinged ning põdrakarjad. Kas tõesti on nad kaasa tulnud maarahva pühapaika Taevaskotta ning laulavad meile kodumaa liivakaljudelt vastu? Või on esimest korda lippude heiskamisega tähistataval hõimupäeval meie linalakk - kaljuneitsi hakanud kuduma uut hõimulippu? Igal juhul kostab kolla – puna - valgest sügavast liivakoopast vaikset kangastelgede lõginat või täiskuuaegset kuukulinat. Seisame vaikselt ja lummatult teiselpool jõge... ja korraga joonistub hingevee taga kaljunukil hall viipav käsi. Siis teine. Vaikselt ja hääletult viipavad käed veelkord ja siis algab taas kangrulaul. Lumm kaob hetkeks ja bioloog minus võtab võimust... Uskumatu, aga ses sombuses sügishalluses peavad kaks tuvi seal koopas pulmi! Viipavad käed on isatuvi tiivad, mis kallimale kaasale lähenedes nii uljalt lehvivad. Aga ka eluteaduse seletus kaljulaulule siinsamas ja selles kohas on ilus.

 

Lõuna-Eesti oli tugev öökülm. Jääkristallid kesalillel

 

Ürgne vaikus

Taevaskoda on ilus nagu ikka sügiseti. Ahja jõe soojad vood on hoidnud puid veel osaliselt lehes. Tammed on lehti täis ja isegi vahtraoksi kaunistavad punased sõrmised käed. Kõrgel saja-aastaste mändide ladvus sidistab pöialpoiste parv, teeme kuulamisproovi – kogu meie seltskond kuuleb selle ülikõrge heli ära. Rähn tuleb tiksudes ja kellegi peale tõsiselt pahandades, korra vurisevad mööda ka tihased. Muidu on jõe kohale vajunud hingedeaja vaikus, on nii vaikne, et kuuled kaaslase südametukseid. Vaid Emaläte vuliseb vaikselt, tuues silmaparandusvett hädalistele. Ses udus joonistuvad eriti hästi välja rohelised, pehme padjana põliste kuuskede juurtele laotatud samblamättad, tuul on raputanud puudelt halle pikki samblikutorte. Ja siis lööb jõevoogudesse vajunud kuusetüvel must välk. Siia-sinna, siia-sinna, vaid vaevu tajud selles liikumises minki, ameerika naaritsa painduvat keha.

 

Hoidke pühakohti!

Muidugi on kurb, et pühapaikade kaitsest alguse saanud loodusekaitsmine on Eestis reformiudusse uppunud. Nii kehvas seisus treppe ja piirdeid ohtlikes kohtades ei mäleta ma isegi vene ajast. Riigimetsa Majandamise Keskus on küll olnud varmas paigaldama sildadele silte, et trepid võivad libedad olla, aga tähelepanuta on jäänud, et taas on inimesed hakanud liivaseintesse omi nimesid kraapima. Isegi Emalättele. Maavalla koja rahvas räägib ka, et plaan on eurorahade eest pühakotta asfalttee ehitada, see oleks juba kuritegu. Taevaskoda vajaks hiievahti, kes paika hoiaks ja hooldaks.

 

Kodutuvipaar Taevaskoja liivakaljul

 

Esimene lumi

Hingedeaeg heitis sel nädalal maale ka esimese härmatise. Tartu külje all Reolas oli laupäeva öösel koguni 3,9 kraadi külma. Kuid kummaline on, et ses justkui hilissügiseses taevas eelmisel nädalal veel mitmel pool kõu kärgatas. Kui varem tuli lumehakatust vaid Lääne - Eestis, siis nädala lõpul jõudis lumevalgus ka Lõuna - Eestisse, metsaservades ei olnud see sulanud veel pärastlõunakski. Külm külmetas klaasjaks kõik õrnemad aiataimed, jorjenid vajusid longu ja lösakile. Teod on end pööranud maapõuele lähemale, liblikaröövikud on keras ja liigutavad vaevu. Siiski on kuuvalges öös üksikuid ööliblikaid, ämblikudki sebivad veel ringi. Nädala põnevaim pilt minu jaoks oli see, kui suurnokk – paks nagu papagoi, tuli ja jõi pikkade lonksudega Aotähe õueunustatud punaseristi karbist. Eks linnudki vaja nüüd varsti tohtri turgutust!

 

Lühike päev mustas öös

Hingede aeg surub meid üha enam pimeduse masendusse. Päike tõuseb alles kell 8 ja läheb looja juba õhtul kell kuus. Lumevalguseta paljad tontlikud puutüved mõjuvad süngelt. Kuid inimeste ja soojavereliste loomade hinged on muutunud nähtavaks – hallasel hommikul tõusevad need meie suust väikeste pilvekestena taeva ja Linnutee poole. Ja sealt tuleb tagasi puhas ja kirgas lumevalgus maailma uueks looma.

 

Mink ehk ameerika naarits

 

Taevaskojajutt: Neitsikoobas

Neitsikoopas istuvat imeilus linalakk neitsi ja kuduvat kuldtelgedel kangast. Teda ei saa aga näha, kuid kui hoolega kuulatada, kostvat koopast kangastelgede lõksumist. Ainult jaanilaupäeva öösi ilmutavat kaunitar ennast äravalituile, kes teavad salasõnu ja oskavad avastada sõnajalaõit.
Kord nähtud Neitsikoopa suudmel tütarlast õmblemas. Mehed läinud lähemale, mispeale ilmutis kadunud. Koopasse minnes näinud nad selle keskel väikest tiiki ohvrikiviga. Meestel hakanud hirm ja nad põgenenud, misjärel koopasuu kinni vajunud. Üldse tohtivat Neitsikoopasse ainult sisse vaadata, edasiminek tegevat kas pimedaks või hulluks. Nagu teisedki Taevaskoja koopad, olevat ka Neitsikoobas vaimude riik.

 

Tsitaat:

Kui oktoobrikuus veel müristab, siis on sooja ja pikka sügist loota.