looduskalender.ee

 

Nurmkana

 

Nurmkana ehk põldpüü

Perdix perdix

 

Taimestik paistab maapinnalgi päris hästi läbi ja nurmkanade varjatud elu on palju nähtavam. Terasemalt võiks vaadata hõredamalt umbrohtunud alasid nii kultuurmaadel, niitudel kui mererannikul ning koristatud viljapõldudelt leiab rikkalikult varisenud seemned.

 

Sulestik on nurmkanadel pruun, rind hall, saba roostekarva - päris hää maskeering. Isaslinnul on kõhualusel pruun laik, mis on emas- ja noorlindudel vähemmärgatav, muidu ollakse sulestikult sarnased, viimati mainitud veidi tuhmima sulestikuga. Nokk tume, jalad hallid ja eluskaalu neljasaja grammi ringis – sellise noore kana suurus.

 

Enam maapealse eluviisiga kanalised, jooksmisel ja peitumisel päris osavad. Kanade sarnaselt siblitakse toitu ja häälitsusedki on üpris sarnased. Kui miski ohustab lennatakse suht lühidalt ja maapinna lähedalt – vurinal lendu, väike liuglemine ja uuesti lühike lend ja ega kaugele ei minda. Puudele laskutakse ikka päris harva.

 

Toitumisel liigutakse ettesirutatud kaelaga, keha oleks maas siblimisel justkui küüru tõmbunud, otsitakse umbrohu seemned, rohttaimede juuri või mugulaid, samuti putukaid või selgroogseid ja pugudesse, jahvatamiseks kruusateri...

 

Nurmkanade arvukust piiravad rebased, kährikud, pisikiskjad, röövlinnud ja karmid talved. Viimase aastakümnega on arvukus kasinamaks jäänud, hinnanguliselt pesitseb kuni viis tuhat linnupaari.