looduskalender.ee

 

 

Õueonu päevaraamat

 

Näe, ongi Õueonu aastaring täis. 12 Õueonu lugu kah. Midagi kokkuvõtvat peaks ju kirjutama, aga mida sa ikka kokku võtad, kui aasta, sunnik, muudkui veereb edasi ja õu ei jäta ka oma jonni.

Kui muud paremat mõtet peas pole, siis tuleb hakata päevaraamatut pidama – seda teadsid juba Kafka, Louis XVI ja Oskar Luts. Viimane, tõsi küll, kaotas päevaraamatu ära. Ja ega Kafka ning Louis XVI päevaraamatu pidamist kah lõbusalt lõpetanud. 

 

20. oktoober

Õuel hakkab äkki sadama lund! Sajab 42 sekundit ja siis enam ei saja. Kõige kiirem lumi. Kui mitte maailma - või Eesti -, siis õuerekord kindlasti.

Huvitav on teada, et õuel ei harrasta keegi tippsporti. Vesirotid ei võistle omavahel ujumisrekordite pärast, rasvatihane ei soorita kõrgushüpet ja siilid ei võistle laskesuusatamises. Inimene on ikka tahtnud teada, mille poolest on ta eriline, mida ta oskab, mida teised liigid ei oska. Küll on pakutud välja naeru, küll empaatiat, küll võimet kannatusteks. Nüüdseks on selgunud, et vähemasti mõned imetajaliigid naeravad ja nutavad, tunnevad kaasa ja kannatavad. On jäänud üks ja ainus asi, mis eristab inimest teistest õueelukatest. See on tippsport. Inimene on ainus loom maamunal, kes spordib elu eest.

Vähe sellest, inimene spordib sellisel viisil, mis ei ole talle kuidagi kohane. Pole inimese asi ronida vette, kui ta sinna just sisse ei kuku, lennata õhus, kui ta just kaljult alla ei lenda, või ajada mingit ümmargust eset kusagile kandilisse või ümmargusse auku.

Nõnda siis – inimest eristab muust elust see ja ainult see, et ta tippspordib.

 

23. oktoober

Udu kukub taevast maha. Põrkab vastu maad ja kerkib taevasse tagasi. Hakkab hämarduma. Eesti sügishommik.

Spordi on inimene teinud enesele äärmiselt lihtsaks, õue vaatevinklist suisa primitiivseks. On arusaamatu, miks näiteks jalgpalliväljakud on igal pool täpselt ühesugused, nii nagu ka reeglid. Oleks ju hoopis looduslähedasem, kui näiteks Eesti jalgpallivõistkond sõidab Iirimaale mängima, ja selgub, et seal on väljak mitte ristkülik, vaid hoopis ristikheinalehe kujuline, ja ühe palli asemel on mängus kaks ning väravavahiks võivad täna olla ainult katoliiklased.

Või näiteks Barcelonas meenutab väljak hoopis Antoni Gaudí arhitektuurivorme ja iga veerand tunni tagant sõidab sealt läbi tramm. Ning väljak teiseneb mängust mängu. Kas ei muutuks nõnda sport hoopis huvitavamaks! Nii nagu ka siis, kui saja meetri läbimise järel selguks, et seekord saab olümpiavõitjaks mees, kes tavaarusaama järgi tuli hoopis kuuendaks.

Õuel ju nõnda toimubki. Siin ei selgu võitjad ja kaotajad hoobilt, vaid tagantjärele, ja ka kriteeriumid üha muutuvad. Nii et kui me räägime loodussõbralikest ühiskondadest, siis tuleks ka spordireeglid kujundada selle kohaselt, kuidas toimib loodus. Looduses aga ennäe, ei ole ühtki nii teist lolli olendit kui inimene, kes asja ees, teist takka lidub 42 kilomeetrit, hing köiega kaelas, selleks et täpselt samasse punkti tagasi jõuda, kust alustas.