looduskalender.ee

 

Hiline vananaiste suvi: kollane rapsipõld ja kollane kaasik

 

Komberdan kottpimedas oktoobriõhtus. Pimedusekott on nii tihe, et ainsaks valgustajaks on kotiriide aukude vahelt paistev sirav suur vanker. Ei, kui pea kuklasse ajada siis ka tihetähine Linnutee ja särav Jupiter, külmvalge Põhjanael ja tihetäpiline Sõel. 

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nina taevas ja meel juurdlemas, kas see valge üle taeva jooksev vööt on ikka virmalistevöö, koperdan lõpuks mutimullahunnikule. Õnneks on sametkuubede sügisehitised veel pehmevõitu, külm pole öko - onne kivistama pääsenud. Visalt uuesti Põhjanaelast algavat Väikest Vankrit otsides komistan järgmisele ja järgmisele mutimütakule. Jah, igal sügisel muutuvad mutid pööraseks, küllap ei põrista muruniitjad enam nii koleda häälega ning mutid tulevad varahommikuti pidu pidama. Vihmausside põuda ei paista olevat, neid satub vihmajärgselt kohe kuhjadena asfaldile, nii et hiljem on päikesekuivanud vihmaussikrõpse lindudel hunnikutes võtta. Aga linde endid pole, kas just kõik on läinud mööda Linnuteed lõunasse uut aastat otsima... Või on kellakeeramise segadus neilgi hommikusöögi aegu nihutanud.

 

Oktoobrikuu lõpul lendavaid liblikaid on Eestis paarkümmend liiki. Mets-külmavaksik

 

Tühi mets ja heinamaa

Kui eelmisel aastal sain samal ajal veel kirjutada, et üksik linavästrik silpsub rannas, siis sel aastal neid lihtsalt pole. Pole enam ka tiksuvaid punarindu, pole suuri rästaparvi. Siiski nägin Sõmerul veel üht poolesajapäist haneparve orasepõldude kohal tiirutamas ja mahlakamat lõunalauda otsimas. Lõuna pool aga pole enam hanesabaotsagi. On veel künnivaresed, aga neidki on vaid üksikud linnud hakkide ja vareste parvedes. Rähnid kilkavad väga harva oma klikki, suurem osa ajast kostab metsast tihetoksimist – külm ja kõhutühjus lõpetab jutud ja paneb tööle. Siidisabad on jõudnud kõikjale Eestisse, nende kellukesehelin kiirustab takka pöialpoisteparvi ja urvalinnusalkasid, kes on valivad tuule suhtes ja ei taha veel minna.

 

Õuelemmikloomaaed

Tõsi, söögipoolist ju oleks, õu on täis erinevaid liike sääskesid, koibikud loivavad veel majaseintel ja mõni pisike ämblik teeb oma kangetel jalgadel kepikõndi. Aotähte ja naabritirtsu Marit on tabanud lemmiklooma pidamise hullus – sellenädalasteks hoolealusteks olid üks väga unise näoga nälkjas ja absoluutselt mitteliigutav tigu. Seda rõõmsam oli pisitütar selle üle, kui Vilusist seitsetäpp - lepatriinu leidis. Lõpuks pani ta selle minu selgituste peale küll Avinurme poe ees kahe tammelehe vahele tuttu. Kes aga kindlalt magamise märke ei näita, on ööliblikad, nad on üsna vilkad ja seetõttu ei jõua nende tiivamustrilt nimegi küsida.

 

Rasvatihane viirpuul

 

Teine noorus

Pöörane teistkordne õitsemiselust on sel aastal lahti läinud tavatult vara... tavaliselt hõiskame suurest õiesaagist novembri lõpul – detsembris. Praegu on prahihunnikud nagu lillepeenrad – võililled, kesalilled, kõrvikud ja valged iminõgesed, soolikarohud ja hiirekõrvad – justnagu kevad hilissügises. Aga valgete hallaööde salahiilivus on tirinud lehed nüüd peaaegu kõikidelt puudelt, isegi leppadel on oksad raagus ja „lepakäbid“ punakalt hiilgamas. Mõni üksik tutt on veel peas pajudel. Kuldkollase siilina paistavad mõnes metsatukas silma vaid nõukogude ajal sinna istutatud lehised. Aga marjavaene on loodus, no ei ole pihlakatel marju, ainsad punased punnid, mis ma sel nädalal nägin olid piibelehemarjad Ebavere mäe nõlval.

 

Hiiteraiujad

Sel nädalal sattusin juhuse tahtel kahele meie esivanemate jaoks eriti olulisele ja pühale mäele, käisin Taarapadus ehk Toomemäel ja Ebavere mäel, kust Taara tulise tähevihu saatel saarlasi sakslaste eest kaitsma tõttas. Neis hiites, kus ennevanasti lillegi puutuda ei tohtinud, on nüüd uuseestlased teostamas oma põhitegevust, Toomemäel on lagedaks raiutud sünnitusmaja ja vana anatoomikumi vaheline pargitukk, kust tuhanded eesti emad on lapsi sünnitades hingejõudu saanud. Ebaveres on saed mürisenud mäejalamil, ega ei saagi seal aru, kas tegemist on tuulemurru koristamisega või on sinna plaanis teha plats grillipidude jaoks. Aga Ebavere mägi on lahti saanud koledast raudtornist, esimest korda ei eksitanud mägi mind enam ja saime Mikuga ilma metsas ekslemata viia vaskmündi ja punase õuna hiiekivile.

 

Puud on raagus

 

Taimejutt: Koidukannid

Üks vana eesti jutt räägib, et Koit ja Ämarik kord tõine tõist seal ilusamas orus taga otsinud, kus nad muidu ikka aastas kokku tohtinud tulla. Aga seekord olevat sinna kõiksugu tihket kibuvitsa võsastikku siginenud, et otsijad üks tõist mitte üles ei ole leidnud.  Igatsedes käinud nad üks seal tõine teal mööda metsa, kunni viimaks Ämarik ühe orjavitsa põesa ääres värsked veretilgad rohu pealt ülesleidnud. Ta läinud nende veretilkade juhil ruttu edasi ja näinud viimaks oma sõpra Koitu allika ääres maas, kus ta jaheda vee sees oma haavu pesnud, mis temale jookstes orjavitsadest olli saanud. Ämariku ja Koidu palve peale muutnud Vanataat juhatajad veretilgad tänuks õiteks ümber ja pannud nad orjavitsa otsa. Sest ajast saani kanda orjavitsad, kes vanast mitte ei õitsenud, koidukanni nime ja nende õies olla ikka pruudi ja peiu kaunimad ehted.

 

Tsitaat:

Kui noort kuud esimest korda nähakse, siis see asi, mis juhtus pius olema, tuleb öössaks pea ala panna, siis nääb öössa unes, mis selle kuu sihes juhtub.