looduskalender.ee

 

Roohabekas (isaslind)

 

Roohabekas ehk roovilbas

Panurus biarmicus

 

Väga ilus paigalind, keda paraku vähesed kohanud. Roohabekate ideaalmaastik on roostikud ja seda nii merelahtedes, kui mageveekogude rannikualadel. Roostikes on nähtavus piiratud ja inimeste liikumine raskendatud, aga matkaradade laudteedel võib neid kohata küll. Kui roohabekaid liikumas, siis ikka seltsinguga, vahel reedab linde naksuv-tilksuvad häälitsused.

 

Roovilbast kohati esmakordselt 1978. aastal. Mõne aasta möödudes pesitseti juba Matsalu roostikes ning tänapäeval sobivates elupaikades üle Eesti. Osa lindudest sooritab rändeid lõuna poole, aga talvituma võib jääda tuhande linnu ringis.

 

Tähelepanu väärivast välimusest peab rääkima. Emas- ja isaslinnud on hästi eristatavad. Sulestiku värvus mõlemal sugupoolel kaunilt roostekarva kollakas, veidi tumedam, astmeliselt pikenev saba ümara otsaga, mille äärmised suled on valged. Isaslinnu pea sinikalt hall, noka ja silma vahelt algab uhke must haberiba, rind valge ning sabaalused suled mustad. Emaslinnu pea on seljasulestikuga ühte värvi ja muid erinevusi näete Arne piltidelt. Juhiks tähelepanu veel jalgade pikkadele ja tugevatele küünistele, parimad „töövahendid“ rookõrtel ronimiseks.

 

Roogudes ja kõrkjates elutseb palju putukaliike, mida roohabekad toiduks tarvitavad. Kuidas putuktoidulised talvel hakkama saavad? Uurijate andmetel tugevnevad sügise jooksul lindude maoseinad ning neelatakse alla arvatavalt pooltuhat väikest kruusatera nii saab seemnetoidule üle minna. Talitoiduks on valdavalt pilliroo seemned, kõrkjate tugevaid seemneid tarvitatakse alates jaanuarist. Kevadel „veskikivikesed“ väljutatakse, maoseinad saavad uuesti tavalise oleku ning roohabekas läheb esimesel võimalusel üle putuktoidule.

 

Roohabekad

 

Pildil on isas-, emas- ja noorlind.

 

Roohabekas