looduskalender.ee

 

Vasakpoolne on meriforelli isaskala

 

Meriforell

Salmo trutta trutta

 

Sai uudistatud, kuidas meriforellid rajatud kunstkoelmud vastu võtavad? Töö on läinud tänuväärselt täie ette.

 

Meriforellide jõkketõus algas augustis-septembris, kui on piisavalt vett jõgede suudmealadel, millele aitavad kaasa läänekaarte tuuled, mis merevee taset oluliselt kergitavad.

 

Esmakordselt kudevad marjakalad on kolmeaastased, pikkuselt neljakümne viie sentimeetri ringis, noored niisakalad on samavanad. Suuremate kalade kudemise puhul pole üllatav, kui emaskalad on suuremad. Kruusapõhja, mis laseb hästi vett läbi on marja arenguks vajaliku hapnikuga hästi varustatud kaevab emaskala sabaga, vähemalt oma kahekordse pikkusega pesalohu. Sinna heidetakse mari, mille isaskala niisaga viljastab. Pesalohk kaetakse kruusaga ning heledam koht jõepõhjas jääb hästi silma. Emaskala koeb mitmes järgus ja mitme päeva vältel. Kõigest hoolimata läheb marjast kuni kolmandik „hukka“ – uhub selle jõevool pesalohust välja või leiab järgmine kudeja sama koha „ainusobiva“ olevat...

Väljauhutud marjale leidub hulganisti konkurente - kude seiravad jõeforellid, jões elutsevad meriforellide noorjärgud, kes poolteist aastat vanad või näiteks lutsud, kui nad samas jões elutsevad. Uurijad pole  täheldanud otsest pesalohkude rüüstamist – sugu peab ju säilima.

 

Koelmutel oli näha kudevaid paare, neid seiravaid paari-kolme, nn „kääbusisaseid“ ja kas meriforellide tähnikuid v jõeforelle tavaliselt üle nelja tegelase. Tänavuse madala veeseisuga saab toimuvat hästi vaadelda.

 

Huvilisi liigub jõeveertes arvukalt ja kõik nendest pole mitte „parimate“ kavatsustega. Meidki kontrolliti mõne tunni jooksul kolm korda – tänud kohusetundlikele keskkonnateenistuse ja RMK inspektoritele.

 

Lõpetuseks üks palve: kui märkad kahtlast tegevust jõe veeres, palun teata toimuvast ööpäevaringselt toimivale Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313.