looduskalender.ee

 

Sokud on hallikas talvekarvas

 

„S-s-iin eih-h ole-ssh kedagis-sh!“ sosistan kaaslasele keset metsa, mille raagus puude võradelt kostab vastu iga mu sõna. Ainult sätendav vihmapiisk, mis vapralt lepa mustal kontkõval oksal püsinud, veereb vaikselt maha. Vihmapärli potsatus kostab kui kahuripauk.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

On see nüüd vihmatilk või ikkagi minu sammust, äkki kerkivad taamal sügaval udus seisvate puude vahelt mustad tiivad... ja siis valge rind. Harakas! Ei ühtki kätsatust, temagi vaikib ses sügavas sügisvaikuses.  Osavalt manööverdab ta oksterägas ja uudishimus tuleb aina lähemale, ja tõesti, ei ainsatki kätsatust. Kuid hetke pärast kerkib udust veel üks kuju, hooghüpaklennul saabub teine harakas. Esimene sätib end minu lähedale askeldama, nokitseb ühe kooretuti alt ja vaatab vasemale oksaprakku. Samas näen, kuidas must valvas silm mind pidevalt jälgib. See hiljem kohalepurjetaja vaatab aga otse jultunult, mida teen. Vaatab otse mu läikivsilmalisse binoklisse ja tema silmist vaatab pilk, mis ütleb „Miks tulid ja millal ära lähed?“ Korjan oma kodinad kokku ja lähengi. Vesi lurtsatab saapatalla all ja õhku paiskub sidistav urvalinnuparv. Kuidas nemad enne selles hommikuudus nii vaikselt püsisid?

 

Käib hallõgijate ränne

 

Hundimammade raske elu

Kellakeeramise raske nädal on möödas, inimestele ei möödunud see kergelt, põimituna sügise halluse ja hingedeajaga viis see igavesele teele nii mõnegi tubli mehepoja või naise. Loomasugu kolis enesekaitseks rahulikult magamiskohtadesse. Üks rahusoovlik karu proovis isegi jahiringkonnast merd mööda minema ujuda, aga seekord siiski ebaõnnestunult. Hah, ja ega uut Ruhnu karu jahti jõuaks meie koondamismeelne riik praegu ette võttagi. Hundid seevastu lõksutavad hambaid, haagivad need mõnuga sügisrammus lammaste kaeladesse – aga ega metsades suurt midagi võtta ju ka pole. Huvitav on ulukiuurija Peep Männili seirearuandest lugeda, et ega meil neid hunte Eestimaal nii palju polegi, vaid 20 hundiema saavad igal aastal Eesti eri paikades emarõõme nautida. Kokku on võsavillemeid sügisel 207. Aga, mis saab neist sutest talve jooksul, sest rebastelt on kärntõbi ka võsavillemitele külge hakanud.

 

Pekki! Pekki!

Kui loomad on mõnusa pekikihi oma nahavahele parkinud, siis tihaste elu on juba pekisõltuv. Kuigi sääski, kärbseid ja ööliblikaid on veel päris palju lennus, on toiduahela üks lüli päris nõrgaks muutunud ja kolib tasapisi koorepragudesse ja tardub talveunne. Rasvatihase seltskonnad kogunevad majade ümbrusesse, hakivad tasapisi majade soojustust, tehes nii umbsematesse majadesse õhuauke, et siseruumidesse pugenud inimesed päris ära ei lämbuks. Ja selle eest pisike ports päevalilleseemneid toidulauale sipsutada pole ka mingi patt. Minu rõdul hakib igatahes üks rõõmus tihane igas hommiku - ja õhtuhämaruses seapekki. Ja tundub, et linnuke on rahul. Mina olen ka! Sõbrake on söönud ja läikiva sulekuuega.

 

Lehiseokkad on kolletunud

 

Hiirekõrvad puul

Taimeriik on sama hämmeldunud nagu inimesed peale kellakeeramist. Suurem osa rohelasi on end talvevaikuseks häälestanud, aga mida ei tule, on rahukülmakraadid. Päikest ja valgust tuleb ülevalt poolt just niisama palju, kui kevadel ja mõnel aktiivsemal kasvajal on bioloogiline kell täiesti segi. Vend Enn teatas, et Nigula lähedal on kask juba „hiirekõrvul“. Õitsemist jagub ka sellesse nädalasse. Aotähe maja lillepotis hakkasid rõõmsalt õitsema ka roosade õitega maasikad, külmapoisid ei ole suutnud uinutada ka mu amplibetuuniaid. Toalilled aga hakkavad ükshaaval rõõmsalt õitsema, üks lõikeroos aga ajas välja pika võrse. Siiski on õues talvetunnet, puudel rippuv värviline leheke on juba tõsine haruldus, lehevaip maapinnal on tasapisi juba kõdunema hakanud, igatahes mugivad vihmaussid seda praegu mõnuga. Ses paksus lehepudis on tammetõrud oma roosad iduninad välja ajanud. Vara veel! Aga neid roosasid vihmausse jälitades kuhjavad mutid aina kõrgemaid hunnikuid.

 

Sulisev jõgi

Jõgede ja järvede veetemperatuur on langenud juba 6 - 7 kraadini, inimlaps enam vette ei tiku. Seda rahulikumalt ja rõõmsamalt sulistavad vees suured kalad. Aga nende kalade tegevust ei maksa enam niisama vaatama minna. Forellide ja lõhede kudemist valvavad vapralt keskkonnainspektorid ja iga uudishimulikku kontrollitakse. Ilmamees Gennadi Skromnov rääkis ühest vaatluskäigust tehiskoelmutele, kuidas paari tunni jooksul külastas jõelõiku 50 suurt meriforelli, igaüks peaaegu kahekilone. Kuidas väljavalitud tantsisid sulistades paaris oma tantsu. Paar väiksemat isast pidevalt kiibitsemas ja marjaterasid veel üle käimas. Aga ka jõeforell koeb ja lõhegi.

 

Sinikaelpardid hoiavad paaridesse. Kevad pole enam kaugel...

 

Taimejutt: Võilille armukolmnurk

Kord armastanud üks võilill teist. Juurde tärganud veel kolmas võilill. Eelmine võilill hakanud nüüd uut lille armastama. Teine võilill vihastanud nii, et ühe ainsa ööga olnud ta pea hall. Kui hommikul kaste kadus ja mahe tuul puhus, lendasid ära kõik ta hallid juuksed.

 

Tsitaat:

Rabas kasvav putukapüüdja huulhein on oma nime saanud sellest, et kui karjalastel huuled tuulega lõhenesid, siis pandi kleepuvad lehed huultele raviks.