looduskalender.ee

 

 

 

Põskhabeme ja musta maskiga, natuke pesukaru näoga kohmakas võõrliik. Ainuke koerlane, kes magab talveuinakut.

 

Kährikkoera algne kodukant jääb Eestist väga kaugele - Ussuurimaale, Manzuuriasse, Koreasse, Kirde-Hiinasse ja Jaapanisse. Aastatel 1929-1950 asustati Ida-Aasiast, NLiidu Euroopa-poolsetesse piirkondadesse üle 9000 kähriku, kust levis jõudsasti edasi Lääne-Euroopasse.

 

Esimene juhuslik kährik Eestis tabati juba 1938. aastal Kagu-Eesti piirialalt, kümme aastat hiljem kohati juba regulaarsemalt mitmeid idast tulnud isendeid.

 

1950. aastal lasti Eesti erinevatesse piirkondadesse lahti 86 kährikkoera rikastamaks loodust väärtusliku karusnahaloomana. Linnupesade rüüstajaid lasti lahti isegi Puhtu Ornitoloogiajaama territooriumi läheduses? Rott pisteti otse viljasalve. Ülihea kohanemisvõime ja suure sigivusega kährik levis kiiresti üle Eesti ja tema arvukust ohjeldati hästi makstud naha tõttu. Veel vähem kui paarkümmend aastat tagasi uhkeldasid tänavail paljud oma heinasaadu meenutava kährikunahkse mütsiga. See oli moes.

 

Kunagisest looduskaitsealusest liigist on tänaseks saanud mittesoovitav liik, kelle arvukus tuleks viia nii väikseks, kui võimalik ja parem oleks, kui neid üldse poleks. Kaugele läände küüditatud looma karust nahka ei osata siin enam hinnata ja tema kasuka, kui tuluallika vastu, on huvi vaibunud. Pelgalt looduslikud vaenlased (hunt, ilves ja karu) ei suuda, aga looma arvukust ohjata ja jahimees ei raatsi pauku raisata.

 

Kähriku pikka paturegistrisse on kantud: maas pesitsevate kanaliste arvukuse vähenemise ning maru - ja kärntõve levitamise.

Palju hetkel kährikuid meie metsades ja rannikul uitamas on, ei oska täpselt keegi öelda. Öelda võib ehk seda, et neid pole kunagi nii palju olnud kui praegu.