Tihasekull peab vahti
Foto: Arne Ader
Hallõgija
Hallõgija Lanius excubitor
Troostitu-hallid sügispäevad, aga linnuelu käib vaikselt ja omasoodu. Põlluveeres, puuladvas peab vahti sügispäeva värvi sulestikuga, rästasuurune hallõgija. Lähemale liikudes lendab lind oma iseloomulikul üles ja alla lookleval lennul elektritraadile v aiapostile, pidades vaatlejaga parajalt ohutut vahemaad. Linnud on pesitsenud inimtühjades rabades nii meil, kui Põhjalas ja ränne kestab veel. Talveks võib meile jääda koos põhjapoolsete hulkujatega kuni tuhat lindu. Oma tuhkhalli seljasulestiku ja valge alapoolega ei paista hallõgija eriliselt silma – röövlinnule tuleb see kasuks. Saba on pikk, valgete külgsulgedega. Pealagi kehakarva ja ainus, mis kaugele märgata on must „röövlimask“. Väikese röövlinnu noka ots on konksus ning jahti peetakse avatud maastikul, sageli paigallennul ja jahisaaki kantakse küüniste vahel. Saakloomadeks pisinärilised ja värvulised.
Kui juhtud märkama okste või ka okaste vahele riputatud saaki, võib suure tõenäolisusega tegu olla hallõgija toiduvarudega.
Vaata Remo Savisaare pildisüüdistust.