looduskalender.ee

 

Seni nägemata Eestimaa: rapsikollane nurm ja raagus mets

 

„Aldebaran! Aldebaran!“ pomisen sõnni tähtkuju punakuldset silma piiludes. Tühine on meie olemine siin maal, taevalaotus on helendavaid tähti täis, igaüks neist kordades suurem kui Päike. Siuh, lendab helendav valgusvihk üle tähistaeva, kiiremini kui tuul langeb see täht, ilma et jõuaksin midagi soovida.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Tõepoolest, hetkel kui marutuul puhub ära paksud pilvekardinad, avab ta vaate lõputusse. See lõputus on pisikesi ent suuri valgusesilmi täis. Need tähed kutsuvad end vaatama, imetlema ja lummatult jälgima. Jah, seesama Aldebaran on punakaskollaselt kiirgav täht Sõnni tähtkujus, ta on lõputult kaugel – 65 valgusaasta kaugusel ja 15 korda heledam kui Päike. Tema oranži silma pilk kõneleb mulle millestki, millest aru ei saa. Täna ei tõmba ei Linnutee kaheharuline tähevöö ega ka Jupiteri särav silm. Just seesama Aldebaran tundub külvavat tormi inimeste hingedesse, loodusesse ja ühiskonda. Tormi - iilid on nii tugevad, et hetkega rullitakse taevalaotuses laiali uus must pilvevaip ja taevas suleb meile silmad. Kottpimeduses, jäise sügisese vihma nutus tuleb otsida teed sooja tarekese poole. Kodus süüdatud kamin joonistab välja akendele kleebitud paberlumehelbed... lumeootus on juba igas hinges.

 

Pruunis lehesajus haljendab igihaljas metspipar

 

Kuusekuku

Tegelikult pudises lund sel nädalal päris mitmes paigas. Nädala alguse 11 külmakraadi lasid sel ka veidi aega maapinnal püsida. Ida - Virus oli lund isegi kihina maas, ka Kesk - Eesti sai päevakese valget maad imetleda. Siis aga sulatas päevane Atlandilt tormav soojamass taas lume ja nohune ilm sai võitu. Just needsamad soojalt merelt algavad tormituuled tegid inimeste jõulutundele palju kurja. Reedesel päeval keeras ilmavana kummuli linnatulnud jõulukuused nii Soome, kui Eesti pealinnades. Imelik, aga just samal ajal sõitsin ma läbi Eestimaa, Mulgimaa poole ja vaatasin, kuidas inimesed on rahapuudusel hakanud raiuma ka teeäärseid salusid, põliseid kuusikuid. Pikka aega oli tavaks jätta vähemalt teede äärte näiline metsamüür, nüüd ei ole au - ega häbitundel enam kohta.  Aga kes seda näeb, metsas pole enam peaaegu inimesi.

 

Kuhu kadusid linnud?

Selsamal tiirul läbi kodumaa mängisime autos mängu, kes näeb mõnd põnevat looma või lindu. Ja tulemus oli kasin. Pooleteistsaja kilomeetri kohta. Tosin ronka, üks hakiparv, siinseal harakad teelt midagi koristamas, üks pasknäär ja suurem seltskond urvalinde lepalatvades. Aga kes tahabki tormis oma tiibu lõhkuda. Kuid selle nädala üllatajateks on leevikesed. Need jõululinnud on päkapikkude eelsalgana Põhjala tundrutest kohal. Veel ei näe neid söögimajades või sireliokstel, kuid leevikeseflööt kajab puudeladvust. Ja neid ei ole vähe. Imelik on aga minu jaoks rästaste ja kuldnokkade puudumine nii vara talvel. Neid lihtsalt pole ja pole näinud ma ka rohevinti. Küllap on nad lõunasse lennanud või varakult kohad sisse võtnud linnutoidumajade läheduses. Taasavatud looduskalender.ee talilinnukaamera ees on neid tõesti näha.

 

Hiireviu vahipostil

 

Küntud põllud ja rapsikollane

Taimeilm on nüüd tasapisi suikumas. Isegi Loodi kuulus lehisesalu on oma okkad peaaegu maha heitnud. Kündmata põllud on kuluheinaselt mustad. Siiski, sügisesoojus on ikka veel hoidnud rapsipõllud õitsemas, põlluveere põhupallid tärganud orasest rohelised ja kurepesad pikarohelise heinased. Jah ja ka võililled üritavad veel kohati õitseda. Aga üllatav on sel aastal, kui paljud põllud on meie Eestimaal üles küntud. Euroliidu abirahad tõesti toimivad, ka kõige kaugemas metsakülas on teedel traktori porised põllulttulemise jäljed ja must künnivagu päikeses vastu helkimas. Ja kummaline, isegi naat ei ole veel külmunud ja püüab tasapisi veel kasvada, küll on nõgesed kössi vajunud ja kuivanud. Seetõttu ongi metsaalused nüüd laudsiledad ja kutsuvad kõndima. Sügissoe ja kõrgemate taimede kadumine on vohama pannud ka samblad.

 

Katkematu looduskino

Huvitav, et viimase paari aastaga on meil lisaks tugitoolisportlastele välja kasvanud ka tugitooli loodusnautlejad. Ja tegelikult on ju põnev looduskalender.ee looduskaamerate abil piiluda meie metsasügavustesse ja näha, mis seal toimub. See on ka üksjagu mõttekam, kui Aafrika loodusfilmide vaatamine. Ainsaks probleemiks on see, et seal pidevalt midagi toimub. Aotäht küsis mult ükspäev kui Metsakaamerast kährikuid vaatasime söömakutsumisel: „Kas seda seisma panna ei saa?“ Päris keeruline on tänapäeva lapsele seletada, et elu ei saagi seisata ja iga hetk on põnev. Ja põnev ta on. Kuulata, kuidas kährikuisandad üksteisega kröhkides midagi seletavad. Kuidas ümbrust uurides oma valge raamistusega kolmnurkse näo tõstavad ja usutlevad, kas platsile lendav harakas ka mingi ohuteate tõi. Ja kuidas nad mingil seletamatul põhjusel äkki metsa putkavad.

 

Purskav allikas. Endla looduskaitseala

 

Taimejutt: Võilillesideme sõlmimine

Ennevanasti tekkinud inimeste ja võilillede vahel tüli. Kohe, kui inimene mõne maalapi endale toiduandjate viljade jaoks üles kaevanud ajanud võilill end sinna õitsema ja üsna pea trüginud inimese poolt külvatu peenralt sootumaks välja. Vihaselt trampinud inimesed jalgradatel kollapäid puruks, juurinud oma elamute juurest viimasegi kui leheroseti. Taevaisa ei saanud seda vaenu enam pealt vaadata ja kutsunud osapooled enda juurde. Lepiti kokku, et inimese läheduses võilill vaid üsna maadligi roomab ja peenral kasvamise tasuks inimesel oma lehtedest ja õitest maitsvaid salateid teha lubab, inimene aga peab põllujärjestuses kesa, kus esimesel aastal võilille õiteda ja viljuda lubatakse. Lepingut kinnitatakse iga aastal lillesidemega – lapsed punuvad kevadel võililledest kauneid pärgi ja võilillekette. 

 

Tsitaat:

Härga sarvist seotakse, meesta sõnast sõlmitakse.