looduskalender.ee

 

Laugastele tekib jää. Kakerdaja raba

 

„Tilk! Tilk! Tilk.“ tilgub vihmapisaraid mu ninale.  Vihm pole suurem asi, paras udusegune vine, aga kastab leppadele läikivad küljed ja kasteheinadele kahused pead. Tuul väristab udutilkade koosoleku mu uudishimulikule palele.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Uudishimu on mul suur, kaen siiakanti ja sinnakanti. Haaran käest ühel endapikkusel kuusel ja teretan: „Tere! Kas Sina oled valmis tulema me jõuluõhtule Tartusse? Kas tahaksid meile kinkida vaigulõhnalise jõuluaja?“ Ei, see käharpea pole veel valmis, tuuleiil raputab ta pead. Ja tõesti, siin on just õige paik talle kasvamiseks, temast peaks saama karjamaa serva suur kuusk, kuhu lapsed jõuavad maasikal olles kõuepilve eest varjule joosta. Aga näe! Seal eemal mäe järsul nõlval lehitavad kaks okkaselli meile kätega: „Võta mind! Võta mind!“ Kuusekesed on kasvama hakanud Ilmamäe kruusasel haaval – kolhoosiajal tuli kellelegi hull mõte vedada siit pinnast vasikalauda täiteks. Kolhoos on nüüdseks lagunenud, lauta pole enam vaja, aga mäe arm pole siiani paranenud, kuusekesed püüavad mäge katta, aga nii järsul nõlval ei jää narmasjuurtega puukene püsima. Ühe kuusekese ongi ülevalt kukkunud lepatüvi vigastanud, alustan läbirääkimisi käharamaga. Ja üllatavalt polegi kuusel midagi jõulupuuks saamise vastu. Tuleme tagasi jõulureedel! Üks pisem puu sealt kõrvalt tuleb kohe kaasa Ilmamäe taluperemehe ja Tammetsõõri hiievahi Hansu lauale, jutlema väsinud mehega metsast ja maast. Mõne päeva pärast saab roheline puukene talle toeks üle Toonela jõe minnes.

 

Raba-jänesvilla säravkollased mättad

 

Murust madalam

Mets on praegu valmis kevadeootuses. Lepa „näljaurvad“ on paksud ja pontsakad, aga ka päris urvad on juba puus – punased ussikesed iga oksa tipul. Mulle on alati üllatus, kuidas kesk detsembrit on juba uued urvad olemas, ootamas sooja kevadpäikest, et pikaks venida ja kollast viljakat tolmu puistata. Metsaalune on madalam murust. Rohurinnet lihtsalt pole enam, see on vajunud lösakile, maad ligi. Vaid mutimullahunnikul rohetab vesihein ja majaveeres iminõges. Siiski, vesisemates kohtades on kõrrelised oma lumivalgete juuksepuhmastega, tarnad on praegu tõelised pokud. Aga kuuskedel, jah, kuuskedel ei ole sel aastal nagu üldse käbisid näha. Ehk midagi seal okste varjust siiski lindudele jagub. Ja sisemaal pole pihlakaraasugi.

 

Õgija õgimas

Küllap pihlakapõua pärast on kõik rästadki lahkunud Ranniku - Eestisse. Sisemaal on tõeline vaikus, kui pöialpoiste vaikne sidistamine välja arvata. Isegi rähn ei klikka. Tormituules näeb küll vareste ja hakkide tantsu, aga künnivaresed on läinud. Vend Enn räägib aga õhinaga, et Pärnumaal on parvedes metsvinte ja kuidas hall - õgija neile valvsalt jahti peab. Ikka on ta mõnda rändurit aplalt põõsal nokitsemas. Ja ka rästaid olevat seal palju. Puukoristajaid olevat aga nii rohkelt, et hetkekski ei vaiki nende hõik. Küllap on selle põhjuseks ka rikkalik toidulaud linnusöögimajakeses, millel paarsada lindu klientideks, kõikvõimalikest tihaseliikidest.

 

Metsisekana

 

Lumivalgus

„Jänes on valge ja tuba pime,“ räägib telefoni looduskaitsja Kaja Kübar. Tormi - iilid käisid põhjalikult taas üle Pärnu ja Mulgimaa ning Eesti Energia, kel riigifirmadele iseloomulikult enam kohapealseid töötundjaid pole, ei suutnud mitmel päeval kõiki liinidele murdunud puid leida. Nii me elamegi erinevalt muust Euroopast ikka ajal, mil loodus kõikvõimas on. Seda põnevam on jälgida vägevat loodust. Valgejänes on nüüd tõeliselt valge, vaid mustad kõrvaotsad meenutavad ühtsust suvepoolega. Aga see talve valge võib sügisporis ka saatuslikuks saada, vend leidis kiviaia veerest murtud helevalges karvas nirgi. Ajujahimehed võtavad metsas viimast, nüüd on nihkutud juba üsna kaitsealade serva, aga need viimasedki põdrad jooksevad kabuhirmus hoopis autoteedele. Metssead pole toitmiskohtadega veel nii tihedalt seotud, sestap võib praegu looduskalender.ee  Siga – TV- st vaid matsutavaid kährikuid näha.

 

Meresoojus on tormi ema

Tõusvad tormituuled tulevad meile soojalt merelt ja neid torme jätkub jälle seni, kuni jää me lähikonna kaanetab, aga merevesi on meiegi rannikumeres veel soe 6 - 7 kraadi. Sisevete temperatuur on langenud aga juba alla 3 kraadi. Hallahommikuid on olnud terve nädala jooksul ja allapudisev uduvihm kipub asfaltteedel külmuma. Ja loikudel, mida on hoolimata äärmiselt madalast veeseisust üllatavalt palju, on vahel keskpäevani õrnalt krõpsuv jää. Mahajääva lume lootust veel niipea ei tohiks olla, sest maa on täiesti külmumata. Aga ka eelmisel aastal tuli lumi kõuekõminal külmumata maale ja maha ta ka jäigi. Eks näe. Ja ehk on laupäeval, 10. detsembril taevas pilvitu, et saaksime näha täielikku kuuvarjutust.

 

Ahtalehised hundinuiad

 

Taimejutt: Soovõhast kibedusest

Taevataat lõi soovõha leiva aseaineks. Ennevanasti keegi laisk tahtis elada ainult soovõhast ja kogus hulga selle taime juuri. Vanakuri sai loost teada, istus mehe poolt kogutud tagavarale ja rikkus selle ära. Sellest peale on soovõha juured kibedad ja mürgised. Mees hakkaski töötama ja loobus soovõha tarvitusest. Soovõhk aga kasvab nüüd soos ja õitseb suvel, tema õis meenutab kaunist kallat.

 

Tsitaat:

Kui inimesel oli haavu või kriime ihul, siis oli humalaõlle joomine kardetav – haav võis pahaks minna.