looduskalender.ee

 

Nädala nägu: lörtsisadu!

 

Esimene lumi lõpuks ka Tartus! See on nii valge ja kirgas, et kutsub suisa lumepalli vormima. Ja ei suuda ma takistada last palle lendu laskma, nii maandubki üks mu mütsile, ja kohe võbiseb kui elavhõbe allapoole. Lõpuks jõuab lumepalli hingus mu krae vahele.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Veel neljapäeva õhtul olin ma sunnitud Väikese Vanemuise ees mujalt tulnud võõra auto katuselt peotäie lund „röövima“. Ei saanud kuidagi jätta kätt sirutamata selle valge ja sädeleva jõulutunde järele. Pisike sädelev pallike, seninähtamatu ja taaskogetu. Njah, puhast ja helget lund nägin küll juba kesknädalal Tallinnas käies, aga kiire linna kiirete asjatoimetuste vahel polnud aega lumega mängida. Ja päris kummaline oli ka see, et kõige paksem kiht lund sadas maha Kesk-Eestis. Järvamaa väljadel on mõnus vahukoorelumi maas juba tõesti kesknädalal. Aga Tartu jäi vist sel aastal saarte kõrval kõige viimaseks. Bussiga sõites nautisin pealinnast tulles kenasid lumiseid välju veel üle Pedja jõe sõites kuni purreteni, mida mööda saab Laeva raba peenardele. Ja siis äkki, teisel pool Laeva metsa, olid heinamaad taas rohelised. Ja kevadised. Kuni... reede õhtul tuli Friedhelm, eelmise aasta tuisumoori, Monica tütar. Tuli armsa advendituisuga. Ja nagu ikka, ajas see inimeste raudruunad pööraseks ja perutama. Tänavune Torminaine polnud küll nii lumine kui eelmisel aastal, kuid Tuuleisaga suunda valides õnnestus tal korralikult merevett kergitada.

 

Raudkullid armastavad hommikuti passida linnutoidumajade läheduses

 

Meri põlvini

Meri näitas jõudu üle Väikse väina tammi laineid heites. Ja jättis koguni uue praami Virtsu tormivarju. Sel nädalal saime ka uue soovoliniku. Meri võttis selle rolli endale ja lihvis oma mõjuvõimuga otsustavalt naiste plääži olematuks. Loodame, et Pärnu linnal õnnestub siiski midagi tagasi kaubelda. Ja kuigi nädalavahetuseks vaibusid tormi-iilid sisemaal pea olematuks, lubatakse lähiajal sooja mere kohal veel mõne torminaise sündi. Külmakraade on kogu ses tormi ja lumemöllus niivõrd vähe, et isegi jää sulab lompidelt keskpäevaks. Ja kuigi sügisel kui-üks-mees külma talve ennustanud ilmatargad nüüd seapõrnalt juba sooja talve lubavad, siis rahvatarkuse järgi on tänavu ikka loota sellist tavalist talve oma vahelduvate pakasekraadide ja sulailmadega.

 

Seakino teine osa

Lumehangehakatised peletasid luhtadel rõõmumänge mängimas käinud seapered taas söötmiskohtadele. Nii oli nädalavahetusel Tartumaal looduskalender.ee seakaamera ees vilja nahistamas üks mõnus seapere. Arad on veel meie telestaarid, metsa varjus kiputakse askeldama, aga seda põnevam on mikrofonide vahendusel kuulata nende omavahelist vestlust. Igatahes tundub ühel seal trompetimängu peale annet olema. Muidu sai terve nädala vaadata vaid kährikuid. Kährikuid ja veelkord kährikuid. Neli nahistavat kolmnurkse näomaalinguga kährikusaksa on end juba nii paksuks söönud, et varsti tuleb neid metsa veeretama hakata. Aga kaks neist said külge ka „rinnamikrid“ st zooloogid hakkavad ühe paari tegemisi jälgima kaelarihma külge kinnitatud saatjate abil. Vaadake teraselt, kas leiate need staarid  kaamerapildist üles.

 

Urvalind

 

Luiged pole veel läinud

Tegelikult tundsid loomad lumetormi ette, rebased olid usinad väljadel hiirejahti pidama. Metskitsed pugisid elu eest värsket orast. Ja ikkagi peab ütlema, et suuri kitsekarju ei ole enam, enamasti ikka 2 ... 3 looma koos. Aga sel nädala õnnestus mul veel jalutavat ämblikku näha. Vihmaussid pole veel kuhugi kadunud. Ja sireli ja mustsõstra pungad on viimseni punnis ning rohelised ja roosad. Pärnumaal on veel väikeluikesid põldudel. Aga palju on urvalinde ja ka ligi sajalinnulisi parvesid siisikesi. Kaja Kübar teatab Pärnumaalt, et näha on veel ka hiireviusid ja kuldnokki, aga nende lindude teed õnneks ei ristu.

 

Puugikontrolli!

Tervisekaitsjate sõnul on sel aastal enneolematult palju borellioosijuhte. Küllap on neid sama palju kui varem, aga inimesed on õppinud seda taudi endal tähele panema ja diagnoosima. Suvel saadud borellioos peaks end just nüüd rängalt tunda andma. Vahel on nähtudeks vaid väsimus, mis viitab varjatud südamehaigusele, aga ka valutavad „kondid“ ja peavalu. Kindlasti tasuks end sellistel juhtudel arstile näidata, sest borrelioos „ei lähe mööda“. Puukidega kokkupuuteks ei pea ilmtingimata metsas käima, need vereimejad satuvad hoopis sagedamini meie riietele maakodudes, parkides ja isegi linnaaedades. Head infot saab www.borrelioos.com. Ja metsas käige ikka.

 

Jõhvikaid soodes jagub, peagi jäävad mahlakad marjad lume alla.

 

Taimejutt: Metsakuningas

Viletsakesel tüdrukul olnud kaks poega, ei jõudnud lapsi suureks kasvatad; viinud teise metsa. Vana hall mees tulnud ja küsinud last omale pojaks. Naine annud rõemuga ja küsinud, mis ametimees ta on. Vanamees vastand, et on metsakuningas ja tahab last oma asemele metsavalitsejaks kasvatada. Kui poiss kuueteiskümne aastane olnud, siis saatnud kasuisa teda metsa vaatama. Noor kuningas leidnud esiti puu, mis teist õerunud – selle löönud ta puruks. Ei ole tähele pannud, et paksud vihmapilved üles tõusnud ja rängasti vihma sadama hakanud. Nüid läinud nor kuningas vihmavarju otsima. Esiti läinud suure kase juurde ning palund seda. See vastand:”Eile võtsin ma ühe oma varju alla, see murdis ära minnes veel suure peutäie oksasi omale laupaks vihtlemise jaoks. Mine päälegi, sind oma varju ma ei võta.” Läinud toominga juurde. See vastand: “Sa tahad jälle minu ehted ära riisuda oma lastele mängukanniks!” Läinud kuuse juurde, palund seda. See vastand: “Astu aga julgesti mu varju alla, ma tahan sind vihma eest kaitseda. Siis vandunud metsakuningas teised puud ära, et nad ainult natuke aega kevadel haljad peavad seisma . Aga kuused ja teised oksapuud peavad keik oma eluajal haljad seisma.

 

Tsitaat:

Näkk asub kaevus, koll lakas, marras pimedas toas või kojas. Vilisuu tuulise ilmaga õues, õigemini tuules, metsas või põõsastikus. Tont partel, rehetoas ja rehealuses. Verihammas ahju pääl või ahju taga. Teisil lastehirmutisil pole kindlat asupaika, sest juba nende nimetust kardavad lapsed. Vaivara