looduskalender.ee

Vöötkakk

10. jaanuar
Tegin täna lühema retke Tartumaal Laeva ümbruse metsades. Hommik oli külm, auto näitas isegi –12 kraadi. Metsades valitses täielik vaikus, rähnid ei toksi ja tihasesalgadki olid hääletud. Vaid mõni üksik ronk “kronksus” kauguses. Külmal südatalvel ei taha keegi häält teha. Minu aastanimekiri sai siiski mõned liigid juurde. Kahest kohast leidsin mänsaku. Needki olid vait, tavaliselt on nad õige häälekad. Rähnide nimekirja lisandus väike-kirjurähn. Ka seda lindu ei leidnud ma häälitsuse või toksimise järgi, ta tegutses tihasesalgas ja lendas korraks minu nina ette kase latva.

 

 

Aga päeva põnevaimaks elukaks oli hoopis meil haruldane läbirändaja ja talvitaja vöötkakk. Leidsin ta varahommikuses hämaruses kaugel raielangi servas puu otsas ümbrust seiramas. Ei tahtnud lindu häirida, jälgisin teda natuke aega läbi toru ja tegin kaameraga vaid kaugelt paar klõpsu. Udupildilt on liigile iseloomulik siluett näha küll, tõestusmaterjaliks piisav. Minu aastanimekirjas on nüüd 92 linnuliiki.

 

Minult on küsitud, et kas igasuguste edetabelite jaoks peab liigi kirjapanemiseks vaatlusi kuidagi ka tõestama? Jah, oleme linnuvaatlejatega reeglid üldjoontes kokku leppinud. Linnuharulduste komisjonis (HK) käsitletavate liikide puhul on asi lihtne – vaatlus peab komisjonis kinnituse saama. Tavaliste liikide puhul on samuti lihtne – üldjuhul usaldatakse vaatlejat. Aga on terve rida liike (nn pisirarid), kes on meil suhteliselt haruldased külalised, aga kelle vaatlusi HK ei käsitle. Hea tava näeb ette, et rekordeid üritades (nt kalendriaasta rekord) peab pisiraride puhul üksinda vaadeldes vähemalt mingigi tõestusmaterjali saama (foto, hääle lindistus vms) või siis kutsud mõne teise linnuvaatleja bongama. Mugavam variant ongi mitmekesi retkel käia, siis teised kogenumad vaatlejad kinnitavad vajadusel määrangut. Näiteks ka linnuvõistlustel (Estonian Open, linnade linnuralli jt) ei tohi liiki enne kirja panna, kui üle poole võistkonnast on sama lindu näinud ja määrangut kinnitanud.