looduskalender.ee

 

Viimaks maha sadanud parajalt paks lumevaip on toonud kergendust rohukedrikute röövikutele. Talvituvate röövikute käitumine on hästi huvitav. Sügisel jäävad nad kusagile langenud lehtede ja koltunud kõrte vahele maapinnal ootele. See, mida nad ootavad, on lumi ja parajalt pehme, paari pluss või paari miinuskraadiga talveilm.

 

Paari sentimeetri paksune lumevaip neid veel liikvele ei pane. Kui aga lume paksus hakkab ületama nii umbes kümmet sentimeetrit, siis saame näha huvitavat vaatepilti – valgel lumel kulgevad laisalt sini-must-valge-kollasekirjud röövikud. Kergelt karvased röövikud on parajalt suured – 3-4 sentimeetrit pikad ja hästi lumelt leitavad.

 

Mis on veelgi põnevam – röövikud jäävadki lumele ega pöördu tagasi lume alla maapinnale. Ilma jahenedes tarduvad nad paigale ja mattuvad järgmiste lumesadude ajal uue lumekihi alla. Nende talvitumine jätkub nüüd lumekihi sees. Kui lumi on veel piisavalt kohev, siis ronivad nad järgmise sula ajal jälle lume pinnale ja jäävad seal uut lumesadu ootama. Kui aga lumi kevade poole tihedamaks vajub, siis aitab nad lume alt välja soe kevadpäike.

 

Arvatakse, et selline käitumine on hea niiskel maapinnal leiduvate seeneeoste ja muude võimalike pahalaste eemaldamiseks. Lume peal roomamise ajal toimib päikesekiirgus kui steriliseeriv  ultraviolettlamp. Värske lume sees võimalikke nakatajaid tõenäoliselt enam ei ole.

 

Käesoleval nädalavahetusel oli Kärkna metsades Tartumaal putukavaatlusteks ideaalne ilm. Külma oli 1-2 kraadi ja rohukedriku röövikuid oli lumel palju. Loendasin pühapäeval paarsada meetrit pika metsatee servas kokku 7 isendit. Edasi hakkas ilm tasakesi jahenema. Kuigi täna näitas auto kraadiklaas 3 külmakraadi, tundus ilm hoopis kõledam. Enamik röövikutest oli täna sealsamas, kus pühapäevalgi, ainult nad hakkasid vaikselt lume alla mattuma. Uue sulani.

 

Piltidel on üks ja seesama röövik