Minu käest on aeg-ajalt küsitud, et kui tihti
valge-toonekurg Eestisse talvitama jääb ja kas ta kõva külmaga siin ikka ka ellu jääb? Sellele on lihtne vastata – kui lind on plastist või puust, nagu täna Tartumaal Roiul vaadeldud isend, siis peab vastu küll. Kui nüüd vähe tõsisemalt rääkida, siis tavaliselt lahkuvad valge-toonekured meilt hiljemalt oktoobri alguses. Aga igal aastal juhtub, et mõni vigane või haige lind jääb teistest maha ja neid võib kuni suurte külmadeni kohata. Kui toonekurg leiab piisavalt toitu, siis peab ta külmas päris hästi vastu, aga vigased ja haiged linnud satuvad üldjuhul kiiresti röövloomade saagiks. Kahjuks on Eestis juhtunud ka seda, et inimene on mõne toonekure ära rikkunud, s.t. ära kodustanud. Näiteks mõni aeg tagasi talvitas üks valge-toonekurg mitu aastat Virumaal. Lind tegutses talvel koos sinikaeltega jõe kaldal ja tänu lisatoitmisele elas ta talved kenasti üle. Alguses ei saanud päris hästi pihta, miks hea tervise juures lind nii käitub, et miks ta lõunasse ei lenda? Asja uurima hakates selgus, et külarahvas ei toitnud toonekurge mitte ainult talvel, vaid ka suvel. Räägiti lugusid sellest, kuidas pesa alla pidevalt kala viidi, et vanalindudel poegi lihtsam toita oleks. Tundus, et toonekurg kodustati sellega lihtsalt ära. Miskil hetkel ei suvatsenudki ta enam lõunasse lennata, toit ju kogu aeg noka ees. Lõpuks muutus toonekure toitmine nii kulukaks, et hakati juba mujalt abi otsima. Kahjuks ei tulnud inimesed ise selle peale, et oma liigse agarusega olid nad tahtmatult linnu ära kodustanud, keda tuleb siis halvimal juhul paarkümmend aastat üleval pidada.
Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt leiab mitu lindude toitmise juhendit, milles räägitakse täpsemalt, kas ja millal ja kuidas peaks üldse linde toitma. Näiteks enne partidele saia viimist tuleks endale siiski selgeks teha, kas sellega hoopis mitte lindudele kahju ei tehta?
Talvised aialinnud ja nende toitmine