looduskalender.ee

 

Kannab - ei kanna? Ilvese jäljed

 

 

Eelmisel nädalal tuli mitmeid teateid kohatud ilvesejälgedest ja just sellistes kohtades, kus neid tavaliselt kohatud pole.

 

Öised külmad hoidsid lumekooriku tugeva, mis paarikümne kiloseid kaslasi kenasti kannab, suured isasloomad võivad ka kümmekond kilo enam kaaluda. Emasloomade jooksuaeg algas veebruari lõpupoole ja kestab märtsis ning harva kui nad „oma“ territooriumilt lahkuvad. Indleva emaslooma vastu tunnevad huvi väga mitmed täiskasvanud isasloomad, kelle liikumise territoorium on ikka päris suur – tuhat hektarit. See on soojätkamise tõttu ka vajalik kuna emasloom on nn „paaritumisvalmis“ ainult kolm päeva ning indleb üle aasta, kuna hoolitseb poegade eest pea kaks aastat. Maikuus vaatame kuidas ilvesepere areneb emaslooma hoolitsusel sest tiinus kestab 63 kuni 75 päeva.

 

Arutleme veidi lihatoiduliste kaslaste toitumisharjumusi. Ilves peab saakloomadele maapinnal varitsusjahti, kui välkkiire rünnak jääb tulemuseta, siis saaki edasi ei jälitata. Täiskasvanud looma päevane toiduvajadus on kuni poolteist kilo liha ja hooletult peidetud saagi juurde üle paari korra tagasi ei tulda. Ilveste hambad ja lõualuud on nõrgad külmunud liha söömiseks, seega tuleb uuesti jahile minna. Lehkavat liha ja raibet ilvesed samuti ei puuduta. Kes on siis saakloomadeks? Metsades valgejänes ja suured kanalised. Kultuurmaastikel metskitsed, aga neid on meil maru väheks jäänud. Trehvamisi närilised. Lisanduvad rebased ja kährikud, keda on meie metsadesse ülearu palju siginenud. Seal on muidugi tõsine oht nakatuda kärntõppe ja seda kinnitavad jahimeeste tabatud haigestunud saakloomad.

 

Ilveste arvukuseks hinnatakse kusagil kolmveerand tuhat isendit. Oletame, et kolmandik on noorloomi ja kolmandik emasloomi, kes üle aasta indlevad - seega võib tänavu kevadel oodata järelkasvu veidi üle saja „ilvesemamma“. Selle väga hüpoteetilise rehkenduse tõime välja, et suurusjärgust oleks ettekujutust.