looduskalender.ee

 

Aardla maastik Tartumaal: lumine, jäine ja vesine

 

LÜHIDALT: Kael õieli, kõrvad kikkis. Nii ma ootan maja ees. Hang vajub, vajub silmnähtavalt madalamale, juba on ta kuuse alumise oksa tipuni, siis paari okka võrra madalamal... sulab sulinal teed mööda jõe poole. Siiski! See ei ole enam sulin – pisike pruun täpike hüpleb õhus – see on lõoke!

 

SOOVITUS:

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Sama kannatamatult nagu me enne jõule lund ootame, sama kannatamatult ootame nüüd selle sulamist. Tasapisi kühveldame hangesid labidaga madalamaks ja rõõmustame iga väljailmuva rohelise laigu üle. Just nimelt rohelise, sest need kohad, mis olnud ka talvel tuisu tõttu paljad, on nüüd vanakulused. Aga see on ka aeg, kui päike sulatab kogu oma hingejõuga, aga samas lehvib üle taeva potisinine tormilipp ja süngest talvesaadikust sajab alla hiigelsuuri räitsakaid, hetkega on kogu maa taas valge. Eelmise nädala keskel tuli mu keskmine tütar koolist koju ja hõiskas, et nägi keset asfalti roomamas... ilusat karvast päevakoera. Rõõmustasime koos selle kevade saadiku üle, kuid hetke pärast kerkis Tartu loodekaarde tihe pilveloor ja taevast mässas alla ainult kevadele omane korralik lumetorm. Kümmekond sentimeetrit uut lund. Tütre mure oli suur, vaene päevakoer! Aga kevadloomad on harjunud selliste üllatustega, hommikuks oli enamus lumest sulanud ja küllap jätkas liblikaröövik oma teed.

 

 

Kajakakevad

Aga lumetuleku piiriga kaasa tantsivad nüüd ka linnud. Kord tormavad nad rannast sisemaale, et hõivata paremad pesitsuspaigad enne teisi, siis aga nihkuvad taas kinnikülmuvate lumesulaloikude eest taas rannikule. Tartus toovad kevade igal aastal kajakad. Kuigi vahel tundub, et nad on ju alati kohal, siis ühel hetkel on taevas tõesti kolmnurkseid lendajaid tihedalt täis. Kui järgmisel hetkel istub Anne kanali jääl suurem parv kajakaid, siis võib öelda –“Kevad on käes!”

 

Varese pesapalgid

Aga kindlasti on nüüd see hetk, kui saame kõnelda kahest Eestist. Põhjapoolsetesse paikadesse kevad nii kiirelt ei kihuta, ikka kehtib see kahe nädalane vahe. Kui ranna- ja Lõuna - Eestis käib lõõritamine juba täie hooga, siis kuuleb põhjaeestlane alles esimesi sirtsatusi. Üks asi on küll ühtemoodi igal pool. Varesed tassivad pesadesse suuri oksaraage. Mõni on neist pikem, kui linnuke ise, aga küllap varesed on tormidelt midagi õppinud. Varesed ja künnivaresed ehitavad kõik usinalt pesi. Harakatest ma praegu aru ei saa, igal õhtul istub mu akende taga üks suurem harakaseltskond ja peab millegi üle aru. Oksaraod aga ei näi neid huvitavat. Aga võibolla on need meie heki linnud lihtsalt üks vabameelsete noorukite kamp.

 

Praegu on parim aeg minna öösel parkidesse jalutama. Mõne eriti vana augulise puu poolt võib tulla ootamatu kodukakuhõige. Aga ka metsakakud on juba hoos, huikamiskoor kostab selge ilmaga päris kaugele. Päeval on neis samades paikades aga kuulda rähnitrummi põrisemist.

 

 

Tatsav karuvana

Vesised voodid metsarüpes on äratanud ka karud, siinseal on metsa all näha hiigelsuuri pätajälgi. Praegused ringipaterdajad on enamasti isakarud, emad poegadega püüavad veel pesas püsida. Ka kährikud on taas liikvel, aga nad on üsna unise olekuga. Mõned neist pugivad igal õhtul loodskalender.ee Metsakaamera ees vilja. Nädala keskel tuli palju teateid randauhutud hülgepoegadest, küllap loodetorm parvetas nad põhjarannale. Sellised hülgelapsed peaksid juba ise hakkama saama, see on tavapärane, nende vanemad on praegu uut põlvkonda loomas ja pojakesed iseseisvat elu alustamas. Rannarahvas võiks praegu jalutamas käies koeri enda läheduses hoida, koerarahva ja hülgelapse tutvus ei pruugi rahulikult lõppeda.

 

Meri on praegu Soome lahes üsna jäävaba. Meie saared on veel valgete jäälaamadega ühendatud, kuid neis jääkaantes on pikad mustavad praod, mis jooksevad ühe saare alt teise alla. Jah, igal kevadel lendan korraks kevade poole. Ja võin kinnitada, Saksamaal Hamburgi lähedal ootavad meie sookured kodumaale naasmist, aegajalt teevad nad siin valjude hõigetega kõrgeid lennutiire. Kevad on meist ainult tuhatkonna kilomeetri kaugusel, siin lendavad juba kollased liblikad, puhkenud on kanakoole ja ülased, metsvindid hõikavad täiel rinnal. Aga ühte peaaegu uskumatut asja nägin ka. Ühe meie sõbra auto oli pargitud pesakastiga puu alla ja vaene sinitihaseisand võitles hommik otsa nelja tunni vältel auto küljepeeglis paistva teise sinitihasega! Lõpuks halastas autoomanik ja kleepis peeglile valge paberi.

 

 

Eesti allikad:  Odalätsi allikad

Saaremaal kõige põnevamad allikad jäävad Kihelkonna-Pidula maantee üheksandal kilomeetril teest vasakule. Ojapõhjas üleskeevad Odalätsi allikad on imekaunid just kevadel, kui ümbruskonna loodus on ärkamas ja ümberringi kajab linnulaul. Rahvajutt räägib, et kord olevat Vanasarvik põõsa vilus tukkunud, erilise võlujõuga surmaoda pea all, kui Suur Tõll teda möödaminnes märganud. Lõiganud siis Tõll põõsast paar pihlakakeppi ja äianud nendega Vanakurjale. Vanasarvik karanud suurest valust ja ehmatusest püsti, astunud aga suure ähmiga oma oda peale, nii et see pooleks läks. Visanud siis õnnetu Vanapagan seepeale oma oda metsa ja hüüdnud kurvalt: "Oda läts, oda läts!", ning pistnud ise tulise kiiruga minema, nii, et igast kabjajäljest allikas välja purskas. Katkiläinud odast saidki nii allikad kui ka küla enda nime.

 

TSITAAT:

Hiis on puutmatu. Hiies oli keelatud igasugune kurjus, ka kurjad sõnad. Hiide pidi minema puhta keha ja puhta meelega.Maavald