looduskalender.ee

 

Lumelained

 

Nädal oli talvine. Hommikuti oli maastik lumest valge. Päevaste plusskraadidega tekkisid põldudel lumevabad laigud, kuid hommikuks oli maa uuesti valge. Teisipäeva ja kolmapäeva hommikul mõõdeti lume paksuseks 8...9 sentimeetrit. Külmatunnet süvendas veelgi sageli esinev tugev tuul. Kõige külmemad olid kolmapäeva ja neljapäeva hommikud, kui õhutemperatuur langes ‑9…‑10 kraadini ja kõige soojem oli ilm neljapäeva õhtupoolikul, kui õhus  mõõdeti sooja üle 7 kraadi. Esmaspäeval ja pühapäeval jäi õhutemperatuur ööpäevaringselt miinuspoolele. Maapind külmus külmade ilmadega kuni 6-7 sentimeetri sügavuseni ja sulas päeval päikese ja plusskraadide mõjul pinnalt mõne sentimeetri sügavuseni uuesti ülesse. Selline külmumise ja sulamise vaheldumine lõhub taimejuurestikku ja põhjustab külmakergitusi, eriti raskema lõimisega muldadel.

 

Sellist, pärast sooja ilma esinevat lumega järeltalvist perioodi kutsutakse lõokese talveks. Kuidas küll maapinnal toituvad lõokesed, kiivitajad, haned, toonekured, sookured külmunud mullaga ja lumevaiba alt toidu kätte saavad? Näha oli toiduotsingul suuremaid rändlindude salkasid: haned, kiivitajad, metsvindid, kuldnokad, kaelustuvid. Metsvinte ja lõokesi meelitasid lumevabad maanteed, paljudele lindudele olid „sahvriks“ aga suurvee lombid ja veekogude kaldad. Kevade areng peatus, suurvesi taandus ja Pedja jõgi on taas oma tavalises sängis.

 

Jõgeval, 9.4.2012