looduskalender.ee

 

 

„Kuku!“ - „Kuku!“ – „Kuku!“ Justnimelt! Enam ei meelita meid ja pisemaid laululinde metsavahel üksainus kägu, nüüd on neid hõikamas igas metsatukas. Lasen end õhtusel õnnekäol petta ja vaatan metsa sisse.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Metsa sees on... kevad! Nädalaga on kulusest üksikute ülaseõitega metsaalusest saanud roheline võlumaa. Kulukord on kaetud naadilehtedega, nõgese kämblapikkused lehed lehvitavad tuules. Maa on täis kõikvõimalikke õitsejaid – siin valendab valgete võsaülastemeri, seal kollendab kollaste ülaste klump. Kevadine seahernes lehvitab oma lillakaspunaseid õisi. Kraavipervelt, kollastes õitemeres konnakapsa kõrvalt sulpsab vette suur rabakonn. Aga mitte ainult maas ei ole kevad, vaid ka puus. Toomingate inimkõrgune võsa on äkki saanud metsa all nähtavaks, just nüüd kevadel on ainus aeg, kui neid märkame ja aeg, kus nad kõike ka endasse peidavad. Näe seal eemal vilksatabki kellegi välkuv selg, tasakesi okste vahelt näen oranžika rinnaesisega punarinda mulluste lehtede sees sehkendamas ja kohe laseb eemal kase otsas oma võrratu voolavate pärlitega helirea valla ka isaslind. Jah kased... nemad on praegu looduses tooniandjad... nad on nii võimsad, et panevad praegu paljud inimesed lahinal nutma. Arukask õitseb ja tema pikaks veninud urbadest pudiseb kollast tolmu nii akendele, aialaudadele kui allergikute silmadesse. Kase oksad on aga kaetud õrnroheliste lehekestega.

 

 

Röögatus metsas

Kogu seda rohelisest rohelisemat metsa võibki imetlema jääda... kui äkki kostab metsast kole röögatus! „Auõh!“ senitundmatu jube haugatus. Tundub, et vähemalt Baskerville’ide koer on metsa all jooksmas. Siis näen selle „koletise“ valget tagumikku ja tagant üleslöövaid... sõrgasid. Kena karvasesarveline metskitsesokk kepsutab kevadlusti täis ilmega metsasügavusse. Taas on rahu ja vaikus, ei ainsatki karvalist. Isegi jäneseisandaid pole metsalagendikul jooksuaja ringe traavimas. Metsaelanikud on praegu peidulised, küllap piilub mind kõrgeks kasvanud rohu vahelt mõni hangejänes ja seal kivi taga võib olla juba esimene pisike kitselaps. Triibulisi põrsaidki võiks esimest tuhnimisproovi tegemas näha. Tõsi siit metsaservast ongi „metstraktorite“ armee üle käinud. Eelmisel aastal siin kasvanud sõrmkäpajuurikad on kellegi rõõmsalt ruigava kärsa vahele kadunud.

 

Ööbiku laks

Linnud, nemad pole veel kõik peitu pugenud. Pigem kekutab neid iga puu oksa peal ja kivi otsas. Peoleo, tema just jõudis ja juba proovib oma uut flööti. Õhtuhakul lööb sekka ööbikki, ta on küll esialgu veidi tagasihoidlik ja rännuväsimust täis. Sinitaevast vuhiseb üle üks käratsev koor – raudkulli jälitab kolm vä-ä-ga vihast linavästrikku. Ja hetke pärast heidab oma kudli - kadli taevalaotusesse ka suitsupääsukese paar. Vend Enn helistab Pärnumaalt ja teatab: „ Meil on piiritaja kohal! Ja kaks tedrekana võtsid keset teed liivavanne, küllap korrastavad end enne mängu minekut – nüüd on kanade aeg seda mulisevat ja susisevat kevadpillerkaari külastama minna.“ Haned korjavad põllult iga viimasegi terekese, mille talumees traktorilt poetab, äikese eel lendavad nad pööraselt siia - sinna, küllap tundes tugevat kutset ja pärituult Saamimaa pesitsuspaikadest. Rannaniitudel kukepoksivad tutkad.

 

 

Summ - summ

Kummaline on aga see, et vahel laulavad lindudest kõvemini metsamesilinnukesed – paks põrisev emakimalane on praeguses õhtus nii tooniandev, et jätab ööbikugi varju. Päeval on muru täis sigivaid - sagivaid mardikaid, hiigelsuured jooksikud tormavad järgmise kivi alla, kui juhtud nende kodu kergitama. Ja pole mingi ime kui hooga tuleb üks nätakas vastu põske ja kukub plaksti selili – ujurid on ringi lendamas. Tigusid on tärkav lehevägi täis, juba on esimesed ärasöödud augud haigutamas. Mesilased on nii tööhoos, et neil pole isegi aega aias askeldavaid inimesi uudistamas käia. Ka sipelgad on jalad kõhu alt välja kerinud ja sibavad igal pool ning kergitavad oma pesakuhilaid.

 

SOOVITUS:Külmetushaigused on praegu kerged ligi hiilima, aga loodus on nende tõrjeks meile häid kevadisi rohtusid maale puistanud. Kõige kangema mürkrohelise köhatee saate, kui teete ravitee peotäiest paiseleheõitest. Kergema külmetuse puhul aga tasub närida just õitsema puhkenud nurmenuku õisi ja õisikuvarsi. Üldtugevdava toimega on võililleõie ja põdrakanepivõrse salat.

 

 

TSITAAT:

 

Eesti allikad: Mäeotsa allikas

Keset Rakvere linna on üks suur ja väekas ida suunas voolav terviseallikas, millest paljud linlased ka oma joogivee ammutavad. Allikas asub Kolmainu kiriku taga pargis, milles kaunid  veesilmad. Tiikide üks toitjaid ongi Kalevipoja lugudest tuntud Mäeotsa allikas: „Ennemuiste tulnud Kalevipoeg ükskord Venemaalt sõjast kodu poole, suur kott kulda õlal. Õhtuks jõudnud ta Rakvere linna kohta, kus sel ajal veel linna ega inimesi ei olnud. Ta pannud kullakoti pea alla ja heitnud magama, just senna kohta, kus nüüd kirik on. Tema juustest tilkunud higi maha ja sellest on nüüdise kiriku hoovi allikas tõusnud.“ Vett ammutama tasub minna keskpäeval, siis kuuleb ka kirikutornist kostvat kaunist Arvo Pärdi tintinnabuli stiilis kellamängu.