looduskalender.ee

Mustvaeraste rändeparv. Puhtu

 

14. mai

Hommikul ei osanud arvatagi, et tänane päev kujuneb lõpuks eriti vägevaks veelindude rände päevaks. Kui hommikul võis Ristna ninal „vaid” mõnikümmend tuhat veelindu näha, siis õhtul oli taevas mõnel hetkel lausa paksult linde täis ja enne päikseloojangut lendas paari tunni jooksul põhja suunas üle 100000 veelinnu. Kõige massilisemalt rändas täna mustvaeraid (ligemale 111000 isendit) ja aule (üle 50000 isendi), aga ka 7000 valgepõsk-laglet tuli üle mere Rootsi suunast. Laglede hulgas oli ka 263 mustlaglet. Seda liiki polnud ma sel aastal varem kohanud, minu 2012.a nimekirjas on nüüd 236 linnuliiki.

 

Sarvikpütt

 

15. mai

Kuna eile õhtul võis Ristna ninal vägevat veelindude rännet vaadelda, siis lootsime ka hommikul korralikku liikumist näha. Aga, öösel oli vist meri aulidest ja vaerastest tühjaks saanud ning mõne tunni jooksul nägime vaid paar tuhat veelindu. Õhtul oli pilt veelgi igavam, rändel oli vaid mõnisada vaerast. Tahaks loota, et lähipäevil tuleb ikka uus rändelaine, näiteks kaure pole veel eriti näha olnudki. Ilma uue liigita täna siiski ei jäänud. Igavusest sai Ristna nina põõsastikus rändelt maha sadanud linde otsitud ja muude elukate hulgas hakkas silma 2 aed-roolindu, minu 2012.a nimekirjas on nüüd 237 linnuliiki.

Täna teatati, et Audru poldril on lausa 4 mustkael-pütti paigal. Kinnitati, et linde nähti hästi ja vaatlejaid, kellel liigiga palju kogemusi, oli mitu ning liigimäärangus pole mingitki kahtlust. Sai siis info Rariliini kaudu laiali saadetud ja oli arvata, et õige mitmed bongarid kihutavad seda haruldast liiki vaatama. Linnud leitigi kohe üles, aga mustkael-püttide asemel oli samas kohas hoopis 4 sarvikpütti, kes on meil suhteliselt tavaline lind. Tegemist on sarnaste liikidega, aga vähegi kogenud linnuvaatleja võiks neid ikkagi tunda. Kahjuks on nii, et demineerijad ja linnuvaatlejad saavad eksida vaid korra elus, demineerija saab surma ja linnuvaatleja kaotab usaldusväärsuse (eriti siis, kui sarnaseid juhtumeid on lühikese perioodi jooksul mitu). Linnuvaatleja suurim vaenlane on ülim enesekindlus. Üksiku piuksu või põõsas vilksatava liikumise järgi või ülikaugel näha oleva udukogu põhjal ei saa ja ei tohi üldjuhul liiki määrata. Ka tavalise liigi kohtamisel, eriti veel siis, kui lindu nähakse valel ajal ja vales kohas, tuleb määramisse alati kriitiliselt suhtuda. Eksimine on inimlik, aga seda tuleb ka tunnistada. Oma vigade tunnistamine tõstab kindlasti vaatleja usaldusväärsust.