looduskalender.ee

Veetallaja

 

Hommikul kell 5 oli Ristnas ilm udune ja vihmane, magasime edasi. Kell 6 oli veelgi udusem ja vihmasem, otsustasime kiirelt asjad pakkida ja mandrile tagasi sõita. Teel nägime Kõpu poolsaarel kassikakku, lind istus tee ääres puu otsas. See elukas on meil nii haruldaseks jäänud, et igal aastal pole ma teda kohanudki. Tänavu on kassikakk mulle aga juba kolm korda ette sattunud. Kuna praamini oli pisut aega, siis sai Kärdlas Nuutri jõe suue üle vaadatud. Sealsel liivaseljandikul võib ehk mõnda rändelt maha sadanud kahlajat kohata. Linde seal suurt ei olnud, aga uue liigina nägin siin ühte suurrüdi.

Mandril sai juba seltskonnaga hüvasti jäetud ja Põgarisse jõutud, kui Rariliini kaudu tuli teade, et Pärnumaal Pikla tiikide juures olla siidhaigrut nähtud. Sai siis kohe ots ringi keeratud, Haapsalust uuesti läbi mindud ja Pikla poole teele asutud. Väikse kõrvalepõike tegime vaid Rõude kandis, kus õiges kohas sai kõrv aknast välja pistetud ja veel üks uus aastaliik – põldtsiitsitaja – ära kuulatud. Enne Lihulasse jõudmist, kust oleks Pärnu peale keerama pidanud, tuli Rariliini kaudu uus teade, et Muhu saarel Kõinastu leel on hallkibu paigal. Selle peale sai siis kiirelt plaanid ümber tehtud, s.t. tee Piklasse läheb nüüd Muhu saare kaudu. Õnneks oli praam peatselt väljumas ja olime suhteliselt kiirelt kohal. Aga, bongariõnn oli meile selja pööranud ja ainuke lind, keda enam alles ei olnud, oli just see otsitav elukas. Kogu ala sai põhjalikult üle vaadatud, aga hallkibust polnud enam jälgegi. Otsimise käigus sain küll 4 uut aastaliiki – väikerüdi, kõvernokk-rüdi, veetallaja ja plütt, aga need on siiski tavalised liigid, keda kohtan sel aastal veel mitmeid kordi.

Esimese praamiga põrutasime mandrile tagasi ja jätkasime teekonda Piklasse. Vahepeal tuli aga lisainfot, et siidhaigru liigimäärang ei pruugi üldse kindel olla. Siidhaigur on hõbehaigrust küll oluliselt väiksem, aga kõige kindlamaks määramistunnuseks on varvaste värvus. Mõlema liigi jalad on mustad, varbad on aga hõbehaigrul mustad ja siidhaigrul kollased. Kahjuks varvaste värvi ei nähtud, sest korraks lendu tõusnud lind maandus kiiresti roostikku peitu. Mõni päev varem olevat läheduses aga ühte tavapärasest oluliselt pisemat hõbehaigrut kohatud ja nüüdki võidi just seda lindu näha. Kuna asi kippus kahtlaseks muutuma, siis Pärnust edasi Piklasse suundusin juba üksi. Piklas hakkas kohe esimesel kuival tiigil silma üks valge haigur, kes tundus kuidagi väiksevõitu olevat, aga kes oli kindlasti hõbehaigur. Ei tea, kas hommikul nähti sama lindu? Kahjuks rohkem valgeid haigruid ma enam ei leidnud, ehkki ala sai põhjalikult üle vaadatud. Tahaks loota, et hommikul nähti ikka siidhaigrut ja lähipäevadel leitakse lind taas üles. Suurema kompamise käigus leidsin Pikla roostikust aga paar kuldhänilast ja pundi roohabekaid, põnevad elukad needki. Pikla nina põõsastesse oli halva ilmaga rändelt maha sadanud suurem ports täkse, kärbsenäppe, põõsalinde ja lehelinde. Teiste hulgas oli ka üks nõlva-lehelind, vana nimega rohe-lehelind. See lind on minu 2012.a nimekirjas 246. linnuliik.

Esialgne plaan oli õhtul Põõsaspea neemele minna, aga kuna olin pikast päevast õige väsinud, siis jäin poolel teel pidama. Hommikul torutan rännet Põõsaspea neeme asemel hoopis Virtsus.