looduskalender.ee

 

 

Õueonu päevaraamat: mai

 

5. mai

Õueonu otsustab korraldada õuelaupäevaku – nagu tal sel ajal tavaks on. Treppoja äärse maariba üleujutus on taandunud ja nagu igal aastal jätnud sinna mälestuseks inimese poolt asjastatud loodust. Ennast muda täis kaaninud õllepudel. Kurvalt tühjaks jäänud krõpsupakitükike. Hädavajalikuks turvajaks olnud vahtplastinutsakas. Lõbusalt liugu lasknud punase salvokelgu tükid, mis end maailma eest häbiga ojaliiva sisse on söönud. Millal viimati salvokelke müüdi? Kindlasti on selle ajaga jõudnud sirguda kui mitte mitu inimpõlve, siis oravate, rähnide ja leevikeste põlvkondi kindlasti. Kas tuleks veemudast välja sikutatud leid pakkuda Eesti rahva Muuseumile, Lennusadamale või siiski pista suurde sinisesse prügikotti ja tõsta värava taha äravedu ootama? Õueonu otsustab viimase kasuks.

 

6. mai

On uskumatu, kuis kasvab võsa mõõtmatu kiirusega. Selle mõne aastaga, mis Õueonu pole taeva poole sirutuvaid toomingaid ja pihlakaid, vahtraid ja vaarikaid välja sikutanud, on neist saanud juba kraavikallast ja aiaääri palistav väärikas võsa. Millal saab puuhakatisest võsa? Tahame näha puude tagant metsa, aga ei pea vääriliseks näha võsu tagant võsa. Võsa sind võtku, mets sind katku.

 

13. mai

Õueonul on selline tunne, et tuleks üles teha lõke, sööta seda võsa ja okste ja mulluste lehtedega. Ninna tungib naaberõue lõkkeving, olgugi et lõke ei asu nägemise ega kuulmise ulatuses. Nina on vägevam kuitahes terasest silmast ja erksast kõrvast.

Kuid selles tahtmises ei ole miskit uut. Söestunud luude ja taimetuha analüüs Lõuna-Aafrika setetes viitab, et Homo erectus tegeles tuletegemisega miljoni aasta eest ja võibolla isegi küpsetas sellel oma einet.

Lõkketule valdamine vallandas evolutsioonilise pöörde. Selle abil võis vastu panna kliimamuutustele – soojendada end, kui külmemaks muutus –, aga ka saada toidust kätte enam vajalikku ja seega siis toita ära rohkem rahvast. Aega kulus vähem, energiat sai enam – oli võimalus saada rohkem lapsi ja toidu jahtimisest üle jäänud ajal tegelda tühja-tähjaga, mis võis kasvatada aju.

Tavaarusaama kohaselt läideti esimene tuli 400 000 aasta eest ja selle tegid nii neandertallased kui nüüdisinimesed. Lõuna-Aafrikast Põhja-Kapimaa koopast leitud fossiilsed luud kõnelevad, et neid on kuumutatud üle 400 Celsiuse kraadi. Luud leiti koopast 30 meetri sügavuselt, mis viitab, et need maeti maha. Leiti isegi 1,7 miljoni aasta vanuseid põlenud luutükikesi.

Nõnda võisid hominiinid tule enne nüüdisinimest leiutada. Kole lugu küll. Kui nad poleks lõket leiutanud, ei peaks me nüüd tuld tegema ega oma maju kütma ega selle peale raha raiskama. Enamgi veel – meil ei oleks ei maju ega isegi mitte facebooki. Meil ei oleks meid. Meil ei oleks meie õue.

Selle arutluse peale on käes õhtu ja lõket teha pole enam jaksu.

 

18. mai

Orav tuleb ja vaatab akna taga laua taga arvuti taga istuvat Õueonu. Kus on pähklid, mida veel eile toidumajakesest leida sai? Rähn lendab ja kordab orava tarmukat vaadet. Siis saabub leevike: kus on seemned? Kuidas neile selgeks teha, et on maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis. Kui tegelikult ju ei ole, ja akna taga võimutseb igikestev sügis. Kuid sügis võib ju võimutseda, kevad suudab siiski end sellest läbi närida. Kui vana on see õueliste võim läbi suruda oma tahtmist, olgu siis ilm milline tahes – või isegi ilmastik jäisem või sulasem? Mida kaugemale vaadata, seda vanemaks saavad õuelised.

Jah, mida edasi geenitehnoloogia areneb, seda vanemaks liigid saavad. Nii näiteks näitab uus geneetiline analüüs, et polaarkarud lahknesid oma lähimatest sugulastest 600 000 aasta eest. Nõnda siis on nad siiani arvatust viis korda vanemad. Jääkarudel on olnud arktiliste tingimustega kohanemiseks palju enam aega, kui siiani arvati. Ajal, mil jääkarud lahknesid, jõudis kätte Pleistotseeni külmim aeg, mis võis anda tõuke jääkaru evolutsiooniliseks arenguks selliseks elukaks, nagu me teda praegu tunneme – ja millisena kaitsta püüame. Miks kaitseme jääkaru, kuid mitte jääeelkaru?