looduskalender.ee

 

Järvekaur

 

18. mai

Ehkki väsimus oli suur, ajasin ennast varakult üles ja olin kell 5:30 Virtsu majaka juures staiamas. Oleks pidanud vähemalt pool tundi varem kohale minema, sest taevas oli juba linde täis. Laglesid, vaeraid, aule ja kaure läks mitmes kihis ja üksi ei suutnud kohe kuidagi kõigile ülelendajatele otsa vaadata. Umbes kolme tunni jooksul lugesin kokku üle 10000 valgepõsk-lagle, kes kõik tulid Saaremaa poolt ja suundusid kirdesse. Põnev oli jälgida ka söödikännide tegevust. Vähemalt 6 lindu olid paiksed ning ahistasid tiire ja kajakaid, et neilt saagiks saadud kalad ära röövida. Lisaks oli läbirändel veel vähemalt 26 söödikänni. Ka kaure (järvekaur ja punakurk-kaur) liikus kenasti, neid suutsin kokku lugeda 528. Kauride hulgast leidsin ka tänase rari. Ühel hetkel toruga vaeraparve vaadates sattus äkki vaatevälja suur kaur, kelle mustal kaelal oli näha hele krae ja eriti hakkas silma suur ja valge nokk. Hetkega oli selge, et tegemist on meil haruldase läbirändaja tundrakauriga. Jälgisin teda toruga, kuni lind kadus kaugele põhja suunas. Eilsete ebaõnnestumiste järel hakkas juba kerge bongarimasendus peale tulema, nüüd olin hetkega taas väge täis ja uuteks retkedeks valmis. Tundrakaur on minu 2012.a nimekirja 247. linnuliik.

090518aa361

Merivardid

Õhtuks jõudsin lõpuks Põõsaspea neemele, kus liitsusin suurema seltskonnaga rännet jälgima. Paar tundi enne päikseloojangut hakkas tasapisi merivartide parvi üle lendama ja tekkis lootus, et ehk tuleb taas kõva rändeõhtu, aga kahjuks siiski nii ei läinud. Merivarte saime kokku küll ca 5200, aga oleks oodanud mitu korda suuremat arvu.

 

Võsa-ritsiklind

 

19. mai – 250 linnuliiki koos

Hommikul sai paar tundi taas Põõsaspea neemel staiatud. Ehkki kaure liikus suhteliselt palju (ca 700), siis ühtegi vähe põnevamat elukat näha ei olnud. Muid veelinde kokku oli rändel vaid mõnisada. Selle peale otsustasin tasapisi lõuna suunas liikuma hakata ja tee peal röövlinde otsida. Päeva esimese uue liigi sain Rooslepa küla niidult, kus siristas võsa-ritsiklind. Kastja küla heinamaalt sain lõpuks rukkiräägu kirja. See lind on juba mitu nädalat meil kohal, aga kuna olin pikalt Ristnas jm läänerannikul, kus seda liiki ei kuule, siis saingi räägu kirja alles nüüd.

Märjamaa valla maadel hakkas silma üks konnakotkas, kes oli laiatiivalisem, kui väike-konnakotkas, 7. “sõrm” oli selgelt eristuv ja kelle tiiva kattesuled olid tumedad, mitte heledad, nagu väike-konnakotkal. Muugi tiibade muster viitas sellele, et mulle teadaolevate tunnuste järgi võib selle eluka suur-konnakotkaks määrata. Kui ta just konnakotkaste hübriid ei ole, keda kahjuks meil esineb, aga keda sulestiku põhjal puhtast isendit alati eristada ei saagi. Suur-konnakotkas on minu 2012.a nimekirja 250. linnuliik.

Õhtuks suundusin juba edelarannikule Pikla tiikidele, kus eile õhtul olla väikehüüpi nähtud. Kuna laekunud info oli segasevõitu, siis ei osanud esialgu leiust midagi arvata. Linnuharulduste komisjoni andmetel on väikehüüpi Eestis kohatud vaid 13 korda ja viimati 1992.a aastal. Eile hilisõhtul oli kogu ala põhjalikult juba üle vaadatud, aga väikehüüpi enam ei leitud. Tegemist on varjulise eluviisiga linnuga, keda näha õnnestub harva, pigem võib iseloomulikku “röhatust” kuulda. Aga juhtumisi olid linnu leidjad ka täna õhtul samas kohas vaatlemas ja sai leiu kohta selgitusi küsitud. Selgus, et lind oli vaatlustorni eest lendu tõusnud ja vähe kaugemale rootukka lennanud. Kümmekond minutit hiljem leiti toruga otsides samast rootukast lind veel korraks üles ja rohkem teda ei nähtud. Juttude ja kirjelduse põhjal tundus tõesti väikehüüp olevat. Otsisin ka ise mitu tundi seda lindu, aga leidmislootust eriti polnud, sest roostikku on Piklas mitu ruutkilomeetrit ja nõela heinakuhjast ikka ei leia. Ka häält polnud kuulda, ehkki sai mõnda aega ka peibutatud.

Päeva viimase uue liigi sain hilisõhtul Häädemeeste küla vahelt, kus laulis jõgi-ritsiklind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 251 linnuliiki.

 

Soo-roolind

 

20. mai

Algne plaan oli kohe varahommikul taas Piklasse minna, aga viimaste nädalate ülipikad päevad olid oma töö teinud ja äratuskell jäi kuulmata. Ühte pikemat magamist oligi juba väga vaja. Keskpäeval sai küll paar tundi Piklas kombatud, aga suurt kedagi ei näinud. Rohkem tähelepanu köitis siin hoopis lehmakari, kes üritas ühte autot tuunida. Miskid naljamehed olid oma auto karjaaeda sisse parkinud ja kümmekond lehma poleerisid oma keeltega klaasid kenasti “puhtaks” ning auto sai ka muu vedela ja ka vähe paksemaga siit ja sealt pihta. Paar tegelast üritasid ka sarvega peeglite ja pleki tugevust proovida. Kogu see värk meenutas juba Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, kus siga ühe Trabandi nahka pani. Õnneks siin asi nii hulluks ei läinud ja mõningase pesu järel saab auto oma esialgse välimuse vast tagasi.

Kuna nädala alguses pean paar päeva Tartus asjatama, siis sättisingi ennast üle mitme aja taas kodu poole teele. Timmkanali ja Laiksaare metsade vahel tegin paar peatust ja päeva ainsaks uueks liigiks sain siit soo-roolinnu. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 252 linnuliiki.

Õhtul sai pikem peatus veel ka Valguta poldril tehtud, kus hakkas silma kormoranide rohkus. Koos Hannes Margussoniga, kellega juhuslikult poldril kohtusime, hindasime kormoranide arvuks umbes 250, aga õhtul hiljem suudeti neid siin juba üle 300 kokku lugeda. Põnevamatest elukatest hakkas poldril silma veel 3 valgetiib-viirest ja 15 hõbehaigrut.