looduskalender.ee

 

 

Inimestesumm liigub vongeldes Raadi sõjaväe lennuväljal. Tõrvikute tuledesära valgustab kroonlehti puistavaid õitevahus toomingaid. „Laks-laks-laks!“ hõiskab ööbik toomepuul, talle vastab naaber paplilt... siis vitspajupõõsast ja kastanipuult.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Ülemöödunud nädala tormituuled tõid minu aeda hulga heidikuid. Küllap sakutas tuul suleliste valmisehitatud pesasid, aga küllap on omajagu põhjust äärelinna kolimiseks ka linnas vinguvatel saagidel. Nii näiteks tuli ühele „kinnisvara - arendajale“ pähe tark mõte saagida maha suurem osa Kassitoome nõlva endise EPA-klubi aia puudest. Olen seda puudeilu Eesti Looduse toimetajana aknast jälginud seitse aastat. Puud seal aias olid tervisest ja rõõmust pakatamas... Aga saag või tormipurustused tõid mu aeda taas meikapaari, nad tulid, et taas minna. Küllap oli selleks omajagu põhjust ka kätsataval harakapaaril, kes olid pärale jõudnud mõned tunnid varem. Just neist kätsatajatest tundsin sel nädalal kõige enam pahameelt. Esmalt suutsid nad mõne hetkega muuta olematuks suurnokkade idülli ploomiheki all. Lihtsalt kui mõni suurenokaline jõudis liiga lähedale risti - rästi oksakubule, mida harakad oma pesaks nimetavad, siis tuli liueldes suur mustvalge ründehävitaja ja kihutas „vintiva“ seltskonna minema. Vahel läks asi nii karmiks, et harakas nabis suurnoka valgete täppidega sabasulgedest vihaselt kinni. Igatahes on nüüd harakapaar otsustavalt kanda kinnitanud, ei aidanud minu vestlused ja susistamised kõige erkvärvilisemas pluusis otse puu all. Tunnistan ausalt, et korra käis isegi peast läbi mõte harakapesa öösel alla sikutada, just öösel, sest harakad on rüüstajate suhtes hea mäluga. Tean, et kooselu harakatega on üsna keeruline, Vilusis varastasid nad õuelaualt pannkooke ja tassisid ära võtmeid. Ja siia pesarajanud rasvatihasel, linavästrikul ja kivitäksil läheb raskeks. Aga siis mõistsin, et see harakapaar on samuti oma kodu kaotanud ja siia tulnud uut elu alustama. Olgu neil siis õigus siin oma lapsed üles kasvatada.

 

Võsa-ritsiklind

 

Ussikesi täis nokavahe

Tihasepere mu aknaaluses pesakastis on peaaegu kogu aeg vagusi ja haub, vaid hommikul kuulutab isatihane päikesetõusu. Tõsi, sel nädalal üritas pesakasti pugeda ka üks isane must-kärbsenäpp ja siis oli pahandust palju. Valduste üle käivad vaidlused nüüd vaid linavästrikel ja harakatel. See-eest on muru täis usse kangutavaid kuldnokki. Pojad on väljas ja vanemate nokavahe on lendu minnes üha enam pungil. Lõokesed lõõrivad endiselt, kuid nüüd on hommikurattasõidu teele ilmunud üks uus siristaja. Ja see on tõsine siristaja – ritsiklind, üliagaraks muutub ta aga vastu päikseloojangut, siis kui Raadi ööbikud hõiskama hakkavad. Aga kohal on ka karmiinleevike ja roolinnud.

 

Võilillesära

Pauguvihmadega nädal pani rohuilma nii kasvama, et põllul on vili juba üle põlve. Tõlkja kollased õiepõõsad ilmestavad maastikku. Vahva oli jälgida sel nädalal võililli, kuidas kuldkollane heinamaa vihmasagaras õiesilmad kokku pigistas ja tavaliseks roheliseks rohumaaks muutus. Ja kuidas siis pilvede vahelt väljapugenud päike taas võililleõiemere avali meelitas. Selles võilillekullas paistavad vahvalt paiselehtede valged udupead, siiski on juba ka esimesi viljunud võililli. Õitsevad nüüd kõik kevadekuulutajad kullerkupud, nurmenukud, jänesekapsad ja laanelilled. Sirel on puhkemas, õiteilus seisavad tammed ja hobukastanid. Lõosilmad - meelespead on sini - sinised ja imelik küll, aga murus on esimesi valge ristiku õienutte, kraavikaldal metsmaasikaõisi.

 

 

Pinn - pinn - pinn!

Kõige aktiivsemad tegelased on sel nädalal sääsed, veel on nad rahumeelsed, näksivad inimesi siit ja näksivad sealt. Tüütajatest on ringlemas ka juba kärbseid ja emaherilane üritab tuulekasti sisse pesa teha. Uskumatult palju on sel aastal igasuguseid mardikaid, küll vikerkaarevärvides helkivaid poisid ja siia - sinna kihutavaid jooksikuid ning ootamatult pähesadavaid jooksikuid. Igatahes on paljud leheservad juba augulisteks söödud, oma osa on selles muidugi ka kiritigudel, keda on samuti tavalisest rohkem liikvel näha. Loodame, et mingil ajal panevad taimesööjatele piiri praegu tiigivees rõõmsalt kontserti pidavad rohelised konnad, kui konna lauluhääl saab kinni, siis mahub suhu rohkem sääski.

 

ERM saab valmis

Äikesest paukuv ilm hoidis sel nädalal inimesi tubade lähedal, seda põnevam oli minu jaoks laupäevaöine loitsukäik Raadil Eesti Rahva Muuseumi toetuseks. Tõepoolest, omakultuuri kodu toetuseks laulsid lisaks inimestele ööbikud ja rohelised konnad, tõrvikute tuledesärale sekundeerisid hobukastanite õieküünlad. Lõhnalummuses ja sulisevate vetega tulevane muuseumipaiga kontuur sai märgistatud küünaldega ja nurgakiviks Saamimaalt toodud pühalt kivilt pudenenud killuke. Leekiv päikeseloojang tõotab, et hiljemalt aasta pärast ehitus siin algab ja meie vanaisade-vanaemade kokkukogutud aarded saavad lõpuks esimest korda 100-aasta järel oma kodu – neid saab näha nii eestlasest pisipõnn kui kaugelt tulnud külaline.

 

TSITAAT:

 

 

Pühapäeval, 27. mail on suvisted ehk nelipüha. Selleks päevaks tegid vanasti poisid valmis külakiige. Esimest korda kiigele minnes maksid tüdrukud töövaeva sellega, et keetsid kiige all võist ja piimast ning munadest vedelat munarooga. Nelipühade laupäeval toodi enne sauna minemist kased tuppa ja käidi armukaski viimas. Noortele viidi kaski, vanapoistele pihlakaid ja kurjadele inimestele kadakaid. Veel sadakond aastat tagasi müüdi pühade aegu turul kaskesid nagu nüüd jõulude ajal kuuski.

 

Eesti allikad: Valtri kaev.

Järvamaal Koeru vallas Norra-Oostriku allikate seas on Norra mõisast edasi Jõeküla tee ääres allikas, millel nimeks Valtri kaev. Rahvapärimuse järgi oli Jõeküla teed tehes ette jäänud suur kivi, mida Valtri nimeline mees härgadega eest ära tõmbama hakkas. Kui kivi liikuma sai, paiskas võimas vetevoog kivi üles sellise jõuga, et mees sai surma. Sellest ajas ongi teeäärne allikas mehe järgi saanud nimeks Valtri kaev. Allika juures on teelaiend ühele bussile või kahele autole, laudtee, platvorm, suur infotahvel ja pink puhkamiseks.