Foto: Arne Ader
Ojamõõl
Kena kelluka moodi lilleke – ojamõõl. Udupehmete karvadega kaetud vars, langetatud peake ning pisikesed lehed annavad taimele õrna ilme. Ojamõõla õitel näeme punakaspruunides toonides tupplehtedest tuppe ja üsna veidi pikemat, puna – kollastes toonides kroonlehtedest krooni.Ojamõõla võib pealiskaudsel vaatlusel segi ajada karukellaga, aga uurige lehti.
Kasvukohad niisketel aladel: kevadistelt vesistelt niitudelt, jõe-, järve- või kraavikallastelt. Aga kuidas saavad mõõlad meie koduõue kasvama? Kesksuvel, kui ojamõõl õitsemise lõpetab, tõusevad tema varred püsti – on õige aeg vilju levitada ning tõstetud peaga õnnestub see igal juhul hõlpsamalt. Ojamõõla viljad on terava konksuga, mis kergelt riiete külge haakuvad või siis lemmiklooma kasukasse heinamaal hulkumise aegu. Nõnda on kodu- või suvilaaeda sattumine ka tõenäoline.