looduskalender.ee

 

21. mai

Hommikul tuli Rariliini kaudu teade, et Tartumaal Aardla poldril olevat valgesilm-vart paigal, aga määrang polevat siiski päris kindel. Sai igaks juhuks asja uurima mindud, aga vaatamata põhjalikule otsimisele lindu üles enam ei leidnud. Polder oli üldse suhteliselt linnutühi, aga päris mõttetu hommikune retk siiski ei olnud, sest õnnestus näha punajalg-pistrikku. See elukas on minu 2012.a nimekirja 253. linnuliik.

Päeval saabus linnuharulduste komisjonile info, et Valgamaal olla paar päeva tagasi ilmselt punapea-õgijat nähtud. Kuna õhtul oli kavas Võrtsjärve kagurannas olevale Valguta poldrile minna, siis tegimegi veidi pikema kõrvalepõike ja vaatasime algatuseks igaks juhuks õgija leiukoha ümbruse üle. Otsitavat elukat muidugi ei leidnud. Rariõgijaid on üldse raske bongata, sest nad püsivad harva paigal, aga üritada tasus.

 

Hõbehaigru otsija, tüüpilise näoga (21.05.2012 Valguta polder)

 

Õhtul sai siis mõni tund Valguta poldril ringi vaadatud. Linde oli alal küll suhteliselt palju, aga kedagi eriti põnevat silma ei hakanud. Jälgisime siis natuke hõbehaigruid, keda on tänavu kevadel alal kokku kuni 30 nähtud. Eriti meeldib neile poldri ja järve vahel olevas võsas tegutseda. Juba varem on tundunud, et ehk üritavad nad seal pesitsema hakata. Pika vaidlemise peale sai seltskonna kõige nooremale (Rarileidja 2011) kalamehekummikud jalga aetud ja tihedasse padrikusse sügavasse vette turnima saadetud. Pooletunnise ragistamise järel oli võsast kuulda rõõmuhõiset – esimene hõbehaigru pesa on üles leitud. Kuna vesi oli tihedas võsas liiga sügav ja liikumine ülimalt raskendatud ning hakkas juba pimedaks minema, siis suuremat otsimist sel korral ette ei võtnud. Tundus, et tegemist võib olla vähe suurema kolooniaga, kus pesitseb ehk isegi üle kümne paari. Kui suvel vesi veidi alaneb ja pesades juba pojad on, siis teeme uue otsimisretke, ehk saame pesitsevate paaride arvu täpsemalt teada. Tegemist on siis hõbehaigru teise tõestatud pesitsuskohaga Eestis, Tartumaal Ilmatsalu lähistel on hõbehaigur juba mõned aastad pesitsenud. Uue pesitsuskoha tõestamise au kuulub poolenisti ka mulle, sest 1) laenatud kummikud kuulusid mulle, 2) näitasin teetammilt näpuga suunda (ülbe näoga muidugi, mida otsija õnneks ei näinud) ja 3) sai “motiveerivaid” hüüdeid võsa poole saadetud. Selle viimase peale võis kuulda küll pigem igat sorti röögatusi, aga asjast oli ilmselt kasu, sest ragin võsas läks valjemaks. Kui läbimärg hõbehaigru otsija lõpuks taas nähtavale ilmus, siis kuival maal oli tal juba õnnelik nägu peas (ei uppunudki ära). Kas see kõik täpselt just kirjeldatud moel juhtus, polegi oluline. Tähtis on, et hõbehaigru pesitsemine alal on nüüd tõestatud.