looduskalender.ee

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Pildistas Arne Ader

 

Külm suveöö on toonud luhale udu. Sokk maiustab noorte angervaksalehtedega

 

Lummav on jaanikuine öö. Kui vihmamärjast maast kasvab välja uduloor, mis salamisi nihkub jõgedesängidest niitudele ja põldudele. Ja ses salapärases öös ei taha ja ei taha päike maakumeruse taha kaduda. Tulitab eha ja sätendab koit.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Minu kõige lummavam hetk sel nädalal oli kusagil kesk Eestimaad, mil päike veidi väsinult juba lehvitas ja uduuss voogas välja Põltsamaa jõest. Siugles vaikselt üle rohurohelise heinamaa ja vajus mütsina pähe kuldkollasele rapsipõllule. Selle hetke värvidemängu on võimatu sõnadega kirjeldada, aga kuldkollane väli ja õrnsinine udu loovad värvipildi, mida ka kunstnik ei suuda lõuendile kanda – sellise pildi maalib ainult Murueit oma tütardega jaanikuisesse Eestimaa öhe.

Aga udus on asju, mida silm ei peagi seletama – pisike hirvevasikas piiksub metsaservas ja igatseb ema järele. Jäneselaps ehmatab rukkiräägu valjude hüüete peale. Ja neid rukkirääke pole mitte üks, vaid teine seal ja kolmas taamal, vahel viis - kuus tükki jaaniväljal. Ööbiku laksutus on aga sellest kõigest üle, nii vali, et isegi autoga ikka veel kohati tolmavatel maateedel sõites kuuled „Öö pikk, öö pikk! Aega küll, aega küll...“. Kui päike väsib ja taevas tõmbab veidi tõmmumaks, siis valatakse autoteedele otsekui rubiinpunaseid pärleid, öösorrid puhkavad pulmalennust otse keset sõidurada.

 

Punaselg-õgija paar armumängul

 

Sidistav tosin

Terve nädala olen ma jälginud, kuidas tihasepere mu akna taga oma esimest ilmanädalat elab. Vanemate väsinud, kuid rõõmus pilk kinnitab, et poegadega on kõik hästi. Ei taha kuidagi pesakasti kaant kergitama minna, et neid segada, aga häälte järgi tundub, et tihasepoisse ja -tüdrukuid on ses laudmajakeses vähemal tosin. Nädala alguses oli kuulda õrna ja abitut sööginõudlemist vaid siis, kui lapsevanem ussinokatäiega tuli. Kuid nüüd käib pidev sidistamine ja üksteisest kõrgemakstegemine pesakastis iga tund. Ja kui alguses käisid vanemad ühekaupa, siis nüüd üritatakse kahekesi korraga jõuda, et mõni tegelane teiste eest kõike ära ei ahma, vanemad topivad korraga kõigi nokad täis. Kohati on tihasevurr nii tihe, et suutäie vahe on vaid paar minutit. Sest pojukestel on külm, õnneks paistab toidupoolist ümberringi jätkuvat.

 

Rääk õunapuu otsas

Pärnumaalt annab Kaja Kübar teada, et valge-toonekurel on pojad koorunud. Ja et kuldnokapojad pistavad kohe pesast punuma. Karujärve talu kuldnokk õppis sel aastal lisaks kanakaagutustele ära ka rukkiräägu hääle. Rukkirääke on sel aastal tunduvalt rohkem kuulda, loodame, et varajane heinaniitmine, mis juba alanud on, nende pesarõõmudele otsa ei tee. Meil siin Tartus tundub, et nii linavästrikul kui kivitäksil on pojad väljas, sest nokavahe on vanematel toitu täis. Väänkael on piibutamise lõpetanud, küllap on ka tema nüüd oma pesa loonud. Linnaelu igakevadine õudusaeg on alanud – varesepojad, kelle pesa on sattunud liiga lähedale inimaskeldustele, vajavad kaitsmist ning nii ristuvad inimeste pead ja varesevanemate lennukaared. Varblaseklutid aga manguvad külmaöö järgsel hommikul usinalt vanematelt toitu.

 

Linnupojad väljuvad pesadest. Pisike hallrästas

 

Meelespeade sina

Pihlakas õitseb ja õisi on sel aastal tõesti palju. Saargi on lõpuks leherosetid välja ajanud. Vaher aga õhetab endiselt, punavad nii mõned lehed, kui ka pisikesed „vahtraninad“ viljavartel. Õitsevad tulikad, lõosilmad ehk meelespead, ka kõrrelised on pea loonud ja hakkavad õitsema. Sõnajala lehed on tõusnud üle põlvini ulatuva rohurinde. Isegi härjasilmanupud on heinamaal kesk võilillede udupeademerd end näitamas. Luuviljalistega on aedades pahasti, kui eelmistel aastatel läksid välja kirsid, siis nüüd on kord ploomide käes. Küllap eelmiste talvede külmakahjustused on puid niipalju nõrgestanud, et haigused hakkavad kergemini külge.

 

Kiililennuväli avatud

Tohutu sellekevadine putukauputus jätkub. Sääsed natuke kahvatasid saabunud külmade ilmade peale, üksjagu sai neid hukka ka möödunud nädalastes rahe- ja paduvihmahoogudes. Aga ka kihulased jõudsid tegutsema, õueelanike veel harjumata jalad on nüüd üsna verele kratsitud. Liblikaid on vähevõitu, peamiselt kapsa- ja naeriliblikad, kes usinalt põlluviljadele muneda üritavad. Pääsusabadel paistab aga Eestimaa nii meeldima hakanud, et neid võib juba iga päev näha. Tiigiäärsete roheliste konnade kontsertide kuulajatele ei jää kindlasti märkamatuks, kuidas õhk on kiilidest täis saanud, vastseid ronib usinalt tiigiveest välja ja peagi põriseb „helikopter“ kalmuselehelt õhku.

 

Mustikas õitseb

 

TSITAAT:

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: Turje keldri allikas

Üks omapärasemaid koopaallikaid asub Harjumaal, Kuusalu vallas, Kuusalu-Leisi maantee lähedal Uuri külas. Aegade jooksul on maalõhedest allikana vulisev vesi tekitanud koopa, mis eemalt suure võlvitud keldrina paistab. Koobas on nime saanud üleval klindil asuva Turje pere järgi. Koopa laius on 18 meetrit, kõrgus 4-5 meetrit, pikkus 6,5 meetrit. Tagaseinast väljanirisevates allikatest tekib veerikkal ajal veelvool, mis viie meetri kõrguselt alla kukkudes tekitab ilusa joa. Joa teeb erandlikuks see, et ta on üks vähestest liivakivilt laskuvatest jugadest. Turje keldri kohta räägib rahvajutt, et see olnud Vanapagana viinakelder. Vee asemel nirisenud kaldast viin, mida imekaunid sortsineiud müünud. Siit viinaallikalt pärinevat ka legend Kalevipoja ja Vanapagana tülist, mille kakluses siil oma legendaarsed õpetussõnad jagas: “Ikka serviti! Ikka serviti!”