looduskalender.ee

Eha ja Koit koos kotkapojaga pesal

 

Vaata kaamera 1 ja tänase päeva tegemisi foorumist:

http://www.looduskalender.ee/forum/viewtopic.php?f=25&t=384&st=0&sk=t&sd=a&start=440

 

Välitunnused

Suur- ja väike-konnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130–180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on „sääred” paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suur-konnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väike-konnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väike-ja suur-konnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hübriide.

 

Tuuli kotkapojaga pesal

 

Vaata väike-konnakotkaste kaamera 2 ja tänast päeva foorumist:

http://www.looduskalender.ee/forum/viewtopic.php?f=25&t=379&st=0&sk=t&sd=a&start=1100

Konnakotkad jahivad saaki enamasti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, kuid ka märgaladel, põldudel jt avamaastikel ning vähesel määral ka metsas. Saagiala paikneb reeglina küllalt pesa lähedal, asudes sellest kuni 1-2 km kaugusel. Saaki jahib konnakotkas tavaliselt lennul või varitsedes metsaservapuudel ja teistel kõrgematel kohtadel (üksikud puud, heinapallid, elektripostid), mõnikord otsib ta saaki maas kõndides. Aktiivset saagiotsimist lennul või kõndides kasutab ta kesise toiduressursi puhul, kuid rikkaliku saagi korral eelistab pidada varitsusjahti. Saakloomadeks on peamiselt väikesed imetajad – uruhiired, mutid, sageli püüab ta ka konni ja linde, mõnikord madusid ning suuremaid putukaid.

 

Vaata videot:

 

Väike-konnakotka emaslind Metra kahe kotkapojaga. Vaata Läti kaamerat ja vaata foorumit:

http://www.looduskalender.ee/forum/viewtopic.php?f=25&t=397&st=0&sk=t&sd=a&start=500

 

Konnakotkad on rändlinnud, kelle talvitusalad paiknevad Lähis-Idas, Lõuna-Euroopas, Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Ränne Aafrikasse ja tagasi toimub peamiselt Bosporuse väina, Lähis-Ida ja Niiluse oru kaudu. Suur-konnakotkas saabub meile alates märtsi lõpust, esimesi väike-konnakotkaid võib kohata natuke hiljem – aprilli alguses. Mõlemad liigid lahkuvad septembris, kuid üksikuid linde võib kohata veel oktoobris.
Konnakotkaste elupaigaks on mosaiikne maastik, kus metsad vahelduvad niitude, karjamaade, põldude, jõeorgude ja soodega. Väike-konnakotkad on enam kohastunud elama põllumajandusmaastikul kui nende suuremad sugulased.
Pesa ehitavad konnakotkad enamasti ise ning asustavad seda korduvalt mitmel aastal, eriti kui neid ei häirita. Vahel kasutavad nad ka teiste suuremate röövlindude (hiireviu, kanakull) või must-toonekure vanu pesi. Mõnikord on konnakotkapaaril mitu pesa, mida aastati vahetatakse. Pesa asutakse ehitama või korrastama kohe saabumise järel. Täiskurnas on aprilli lõpus, mai alguses üks-kaks (väga harva kolm) muna. Emaslind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist, mistõttu pojad kooruvad eri aegadel, haudevältus on 37-41 päeva. Pojad lennuvõimestuvad 8-9 nädala vanuselt, meil tavaliselt augusti esimesel poolel. Lennuvõimestub reeglina 1, väga harva 2 poega. Eesti konnakotkaste sigimisedukust iseloomustab kolme aastane tsüklilisus, mis tuleneb peamiste saakloomade – uruhiirte – arvukuse muutusest. Tipp-aastatel võib produktiivsus ulatuda keskmiselt üle 0,8 poja paari kohta, kuid tsükli madalseisus võib see langeda alla 0,3.

Väike-konnakotkas on arvukaim kotkaliik nii Euroopas kui ka Eestis. Saja aasta eest polnud see liik nii sage kui praegu, kuid arvukus langes veelgi 20. sajandi esimesel poolel toimunud “kullisõja” mõjul. Hiljem on populatsioon vähehaaval taastunud. Möödunud sajandi 60.-70. aastatel toimus ka ökoloogilise niši vahetumine: kotkad asusid pesitsema kultuurmaastiku naabrusse. Seejärel, 1980. aastate jooksul, toimus ilmselt arvukuse kiire kasv. Praeguseks väike-konnakotka arvukuseks Eestis hinnatakse 480-600 paari (maailmas kuni 20 000 paari). Kõige suuremad väike-konnakotka asurkonnad on käesoleval ajal Valgevenes (3150-3350 paari), Lätis (2000-2800) ja Poolas (1660-1850). Suur-konnakotkaste arvukuse kohta Eestis varasematel aastatel on andmeid napilt-kindlalt tõestati pesitsemine alles 1995. a. Praeguste hinnangute kohaselt elab meil 20-30 paari suur-konnakotkaid.