Jaaniuss ja jaanimardikas
Fotod: Arne Ader
Jaaniussi pooletunnine teekond rohuliblel
Jaanimardikas ehk rahvakeeli jaaniuss Lampyris noctiluca
Jaanimardika emasloomad on tiibadeta ning väga ussikeste sarnased – tähelepandavad jaanipäeva paikel, aga ka juulikuus. Isasmardikad on varustatud tiibadega, et helenduvalt peibutavaid partnerid hõlpsamini leida sedasi on tegu mardikatega.
Mardikavalmikud elavad ainult loetud päevi. Sel ajal peab leidma partneri, panema viljastatud munade munemisega aluse jaaniusside soo jätkumisele. Valmikueas mardikad pole võimelised toituma ning sel ajal kasutatakse ära kõik vastsestaadiumis kogutud energiavarud.
Emasmardikad helenduvad lutsiferiini nimelise valgu lagunemise toimel, reaktsioon toimub tagakeha tipul nn kutiikula all, rakkude fototsüütides. Aine lagunemiseks on vaja hapniku, mille hulgast sõltub helenduse intensiivsus ning emasmardikad suudavad helenduse tugevust kontrollida. Kuidas säärane tegevus võimalik on - selle kohta saame lugeda ainult hüpoteese.
Lutsiferiini lagundamisel kiirguv valgus on „külm“ ja ei sisalda infrapunast ega ultravioletset spektriosa, kuid on erakordselt suure kasuteguriga - 98% läheb valguseks, ülejäänud 2% soojuseks. Säästvatel tehnoloogiatel on mille üle pead murda.
Jaaniussituli