looduskalender.ee

 

Uduste suvehommikute aeg on alanud

 

Varahommikune päikesesoe tuleb aegamööda. Õuepind, mis astudes tundub jääkülm, õhkab liivaaladelt eilset soojust. Nurmikamuru hammustab külmaga, valges ristikus saavad ka pahkluud märjaks, aga kortslehed on pärleid täis – igas lehelehtris pisike päike.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Tänavu algas udude kastene aeg tavatult vara, juba seitsmemagaja päevast. Enamasti jõuab see aeg kätte suveharjal karusepäeva paiku. Aga vihma on ladistanud ka mitme mehe eest ja Maaema on oma paled nii vett täis imenud, et madalamad kohad ei kuiva enam ka keskpäevaks. Seda üllatavam on, et sääsehordid nii ootamatult kadusid, aga küllap on selles oma osa ka külmal. Tõesti, siiani on suurem osa suvest tulnud käia jopega, tõsiseid praadimisilmu on vaid käputäis. Vesi on jumalaand aga seentele ja et mu aianurgas juba šampinjonid pead tõstsid, siis käisin eelmisel reedel oma kukeseenepaigas. Esimene üllatus oli muidugi, et läbi kevadsuve metsast kostnud pideva saejõrina tulemusena on suurem osa metsast masinatega teele läinud. Aga kukeseened olid pisikeses kuusenoorendikus täiesti olemas. Nii pisikesed, et silmaga vaevu märgatavad. Sellised, kelle kohta seenevana Erast Parmasto tavatses öelda, et need on seenelapsed, jätke need metsa!  Jah, paar suuremat said siiski meie pere seenekorvi, lisaks üks kasepuravik ja liivtatik ning oligi kõik. Aga Metsavana ei tahtnud meid päris ilma saagita ära saata. Tagasiteel märkas Mikk üht seeni täis kändu, ilmselt kännumamplid. Aga ilmselt, sest aeg liiga varane. Ja seente puhul kehtib reegel – parem karta kui kahetseda. Mikk aga peitis ühe kübara korvi ja luges mulle kodus raamatust ette: „Kännumampel – kübar keskelt mesikollane, äärtest tumedam, hea söögiseen, kupatamist ei vaja...“ ja tagasi ta seente järele läks. Uskuge, pannitäis munaga praetud kännumampleid värske tilli ja sibulaga ning maasikaviiludega on hämmastavalt maitsev.

 

Merikotkas on püüdnud saagiks kormoranipoja

 

Ängeludu

Jaanipäevajärgne aeg on taimeilmas olnud põnev, tasapisi on õitsema hakanud kõik lõhnalummajad – vanade talumajade juures hurmab mesimagusalt naadiväli, öös ööviiulid. Ebajasmiiniõied on maasikatestki magusamad ja teeroosi juba pudisema kippuvad puhmad kutsuvad end enne närbumist nuusutama. Õitsevad ka kõik karikakrasugused – kummelid, härjasilmad, kesalilled ja kollased karikakrad. Ängelheina roosat udu on teeveered täis. Päideroog on kõrgelt üle minu pea, soovõha valged kallaõied kumavad õhtuhämaruses tiigiveerelt vastu. Hundinuiadel on rohekaspruunid nuiad seljas ja vesikupu kollased õiepallid õõtsuvad jõeveel. Ika veel õitsevad mu lemmiklilled külmamailased, lõhnapilves on ka madarataimed, hõbemaran on tänavu väga lopsakas.

 

Hapukurgihooaeg

Aedades on maasikatrall ja punasesõstra marjakobarad õhetavad kerges punas. Metsmaasikaid on tänavu vähem ja neid hävitavad kohutava kiirusega sel aastal vohama löönud teod. Vaarikaid tõotab tulla tohututes kogustes, nii aias kui metsas. Murakat tuleb aga paiguti ja vähevõitu. Naerist saab juba krõmpsutada ning varased põllumehed hakkavad peagi herneid ja kartuleid saama. Peipsi ääres on kurgikilo langenud 1.80ni – jah, rikkal ajal elame, veel kaks aastat tagasi sai kurgikilo sel ajal 3 krooni ehk 20 sendiga. Järv ise on pidevalt tormilaines ja vahel isegi 19 kraadi soe. Vapramad käivad juba ujumas. Puugid on jälle rohus, olge valvsad!

 

Suvesoe on lõpuks kohal. Kärjeherilane lehvitab tiibu, et jahutada hauet

 

Kotkarestoran kormoranilaiul

Suurem osa lindudest alustab juba teist pesitsemist, meiegi tihane käis pesakasti üle vaatamas. Seepärast on kohati ikka veel kuulda käo kukkumist. Isegi pääsukestel on mõnel pool esimene vahetus väljas. Kurb on aga näha lagedatel niidetud põldudel kiivitajapaare nukralt seismas, siin seal nutab rukkirääk südantlõhestavalt oma katkihekseldatud poegi taga. Liialt vara lähevad Eestis niidumasinad põllule. Küllap kuluks kehtestada raierahu kõrvale ka niitmisrahu. Aga masuajal oli tore kuulda, et keskkonnaministeerium võib edaspidi hoida raha kokku kormoranimunade õlitamise arvelt ja suunata see kotkaste pesaehituseks – nimelt otsustasid kotkad kormoranide ohjamise enda kätte võtta, Leho Aaslaid kirjutab Hiiumaalt: „Käina lahel 43(loe: nelikümmend kolm) merikotkast kormoranikoloonias pidutsemas.“

 

Jumala triibulised sõrmed

Linnulaulu jääb looduses iga päevaga aina vähemaks ja nii on inimlastel tahe üha enamise häält teha. Vahel on selle avaldusmisvorm üsna kummaline, möödunud reedel oli Tartu vallavalitsus andnud loa Raadi lennuväljal otse tulevase ERMi kõrval mehepoegadel kumme kärsatada, masinaid kiunutati nii, et kummitossu oli suduna Tartu kohal. Seda imelikum tundub keskkonnainspektsiooni kunagine teade koletust trahvist mehele, kes tagaaias diivanit lõkkes põletas. Kiirendusmehed paiskasid õhku kordades rohkem kantserogeenseid aineid, kui see õnnetu tossutaja. Aga kõik oli tehtud seaduslikult, nagu politsei väidab. Kuid ka ilusat suudavad inimesed luua, nädalavahetusel Viia - Jaani talu labürindihelide festivalil mängisid Raho Langsepa flööt ja Aivar Täpsi kristallkausid nõndavõrd kaunist meloodiat, et pilvede vahelt sirutusid „jumala sõrmed“ kahel käel kiirtena maa poole. Ja mitte tavalised päikesevihud vaid triibulised, erilises värvidemängus!

 

Õitseb kahelehine käokeel ehk ööviiul

 

TSITAAT:

 

Eesti allikad: Viimsi Rauaallikas

Viimsi poolsaare keskosas kõrgub paene kolmnurkne lavasaar – Lubjamägi. Selle kirdetipu koopad on tuntud Kuradi-, Röövli- või Hundikoobastena. Arvatavasti kaevati need Liivi- või Põhjasõja ajal kaitserajatistena. Legend räägib, et krahv Buxhoewden hoidnud koobastes laevadelt röövitud varandusi. Koobaste ees olnud raudväravad. Koopa all klindiastangul voolab Viimsi Rauaallikas. Allikasilmas on veekihi sügavus 10 cm ja see on väga rauarikas. Rauaallika vett olevat  vanasti kohalikus kümblusasutuses raviveena kasutatud, selle vett peeti tervistavaks. Tänu allikale sai koobas mõisaaegadel romantiliseks turismiobjektiks, kus öösel ka riitusi peeti. Sellest hakkasid levima jutud, et koopa juures nähakse öösel vaime sinaka tulega ringi liikumas ja need tondid huilgavad verdtarretamapanevalt.