looduskalender.ee

Luhtadel õisteb angervaks. Pedja jõgi.

 

Õrna sabiseva hommikuvihma taustal silk-solgutab metsapõuest vaid väike lehelind, korra hõikab saatuse sümfooniat talvike ja siis saabub vaikus. Südasuvine tasadus, mil on kuulda isegi haavalehelt haavalehele tilkuva vihmapiiskade kõlinat.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Tuul kangutab vaikselt vana talumaja aknaid, tuules hõljuv õrn aknaklaasi helin mu äratabki. Ilm on mahe ja soe, aga hall taevas ulatub maani. Linavästrik vaatab kahtlevalt tiigiveerde end pesema tõttavat võõrast, haohunniku all ootab nokatäit tema teine selleaastane pesakond. Võõras on tulnud autoga, ilukilbivahe on täis maitsvaid putukaid, seda luksuslikku söömaaega ta siin naudib. Kõrgel peakohal männiladvas teeb uniselt oma noka lahti üks leevike. Ei see ei kõla sugugi flöötiva trillerdusena, pigem unise linnu unine haigutus. Rada tiigini on kastemärg, veidi hakkavad varbad külmetamagi, aga tiigi soe vesi paitab jalad jälle suviseks. Veepinnal loivavad kaks selgsõudurit aeglaselt eemale, peotäis pehmet allikast tulvavat vett näole ja kogu tiigirahu on häiritud. Keraluga kummardab oma juba pruuniks tõmbunud päid veekohale, hommikuvaraduses ei istu siin ükski kiil. Harakputked on kollased ja nende seemned valmis mulda pudisema. Otsekui raudpoltidena seisev kõrge keraheinamüür on alt täis kõike kena ja lõhnavat - pehmemadarat, lõosilmu, aasnelke ja tulikaid. Värvid on peitu pugenud roostepunase heinamaa põue. Siis kärgatab kõu. Vaid üks vaikne kõueohe ja vihm vajub maale, seda kallab valge müürina, nii tihedalt, et paneb jalad liikuma kiiremini, kui tuul.

 

Valge-toonekured nopivad heinakaarelt ritsikaid

 

Vesi ja kõu

Möödunud nädala kõige tooniandvam ilmaelamus ongi kõu. See kärkis ja süütas. Pani inimesed taas mõtlema piksevarraste vajalikkusele. Tartus oli äike nii kõva, et sundis mind ühel õhtul kõik seadmed seinast välja sikutama. Lihtsalt igaks juhuks. Aga kõuehood tõid ka ämbrivihma. Vihm, mis muutis püdelaks kõik saviheinamaad, nii et kokkuveeretatud heinapalle on põllumehel suisa raske põllult kätte saada. Ja loigumeresid oli ka linnatänaval, tänavu on vihmavarjudel võimalus linnapildis ilutseda.

 

Sirrrrr!

Linnulaul on nüüd tõesti harvem, vaid põõsalinnud teevad rõõmsalt häält. Ja ritsiklinnud siristavad heinamaal ritsikatega võidu. Sookured on tulnud põldudele, valge - toonekured teevad lennukatsetusi. Meie harakapere ei ole veel ikkagi pesast välja pugenud, aga et pere jõudsalt kasvab, seda näitab pessa veetavate maasikate hulk. Imelik, enamasti meeldib harakaile veidi toekam toit. Varblasepered on aeda tagasi kolinud ja võtavad aina päikesevanne mu peenardel. Nii nagu sibulapeenral muld kuivab on nad liivaprotseduure tegemas, peenar on pisikesi augukesi täis. Rohkem pahandab mind mustikapõõsaste aluse turba puhastustöökojaks muutmine, mustikajuured on igal õhtul jälle paljad.

 

Sookail on õitsemise lõpetanud, varre tipus arenevad pruunikaslillad kuprad

 

Kaitsemetsade vaikne hukk

Ja üha enam ehmatab metsa mustikale siirdujaid metsade lahkumine. Lahkuvad nad suurte raudruunade kukil, eriti palju viimasel ajal ka kaitsealuseid metsi. Kolga rahvas räägib, kuidas nende kandis haigutavad Lahemaal riigimetsas suured lageraielangid, harvendusraideid on vaid mõni üksik. Nõukogude ajal rahulikult võimsate mändide läheduses elanud inimesed kaaluvad minemakolimisest. Jah, kas meie metsad on korraga nii haiged - suuri lanke võib ju ka seaduse järgi teha vaid patoloogilistel juhtudel?

 

TSITAAT:

 

SOOVITUS:

 

Üheksavägine

 

Eesti allikad: Helme allikas

Valgamaal Helme lossivaremete juures seisab puitraketega poole meetri sügavune allikas. Allikasilm avaneb küll veidi ülevalpool, tema voolusäng on laotud kividest. Tegemist on ohvriallikaga, allikasse visatud raha ja helmeste järgi on ta ka nime saanud - Helmede allikas. Allika juures oli muistne hiis, kus rahvas käis ristineljapäeval ja esimesel suvistepühal ohverdamas. Allikavesi oli rohuks seitsme tõve vastu. Helme allikast sünnib igal jaaniööl vikerkaar, kes seda näha tahab, peab allika ümbruse puhta liivaga üle puistama ja siis vee kohale kummarduma. Puhta südamega inimene näeb allikas sellist ilu, mida kusagil mujal näha ei saa.