looduskalender.ee

 

Ahtalehine põdrakanep

 

 

...sest pajulilleliste (Onagraceae) õitsemine on lühike kui suvi ning silindrilistes õisikuküünaldes puhkemas juba ülemise kolmandiku õied. Valgete viljatuttide aeg pole enam kaugel...

 

Kõik me tunneme neid valgusrikkaid paiku, raiesmikke, põlendikke ja teeveeri vallutanud kauneid roosaõielisi taimi (harva võime leida ka valgeid õisi). Õisik võib sirguda kuni neljakümne sentimeetri pikkuseks, kandes kümneid ja kümneid õisi. Pioneerliigina on nad kohati täismehel rinnuni ning väga tihedakasvulised. Nende massilistel kasvualadel suudavad konkureerida ainult kõrvetavad nõgesed.

 

Põdrakanepiks on rahvas taime kutsunud usutavalt seetõttu, et kasvukohad kattuvad põtrade elukohtadega ja muidugi söövad loomad taimi isukalt. Väga sarnaseid ning levinud liikideks on veel:

 

Soo-pajulill

 

Soo-pajulille (Epilobium palustre), kasvukohadeks on soisemad paigad ja veekogude kaldapealsed.

 

Mägi-pajulill (Epilobium montanum) , lehed hambuliste servadega ja püstisel varrel on alumises osas lehed vastakuti, ülemises osas vahelduvalt, olles niiskemate kasvukohtade asukas. Sama tavaline meie looduses, kui ahtalehine põdrakanep.

 

Põdrakanepimaastik. Otepää kõrgustik