Vaarikamaitse on võrratu
Foto: Arne Ader
Vaarikad
Harilik vaarikas Rubus idaeus
Vaarikaid on puitunud varre tõttu liigitatud põõsaks, kuigi on ainult kaheaastase eaga: esimesel aastal kasvatab vars ainult lehti. Lehed on pealt rohelisemad, altpoolt heledamad ja hõredalt karvased. Teisel aastal on puitunud varrel õied ja nüüdseks marjad, mis ebaühtlaselt valmivad nõnda saab ühelt varrelt saaki mitu korda. Sügisel viljunud vars sureb, aga risoomist on juba uus vars kasvanud.
Vaarikad on tavalised taimed laane- ja salumetsades, teeveertes, sihtidel ning raiesmikel kuni noor mets vaarikatest üle kasvab, sest vaarikad armastavad valgust.
Botaaniliselt on vaarika marjad koguluuviljad - see tähendab, et "mari" koosneb pisikestest terataolistest luuviljadest ning neid on ühes viljas mitukümmend. Vahel on vaarikad ussitanud ehk viljast leiame priske tõugu - tegu pole ussiga, vaid putukavastsega. Vaarikaid kahjustavad vaarikamardika tõugud, kes augustis kaovad ehk siirduvad mulda nukkuma ja sügisel ilmuvad välja juba vaarikamardikad, kes mullas talvituvad. Tuleva aasta juunikuus munevad mardikad noortele vaarikatele munad, selline on siis vaarikamardika eluring.