looduskalender.ee

 

Kontpuu

29. september

 

Mihklipäev. On paras aeg mõtelda, milline on inimese suhe õuega. (Stampselt väljendudes – suhe loodusega.) Kas see on üks-üks või üks-kümme või hoopis irratsionaalsemalt üks-pii?

Nägin filmi heliloojast John Cage’ist ja temaga juhtus sihuke lugu, et kõigepealt avastas, et igast asjast saab heli luua ja siis sattus kuidagiviisi elama New Yorgist eemale, tervelt kümme kilomeetrit. Õudne lugu, polegi miskeid numbritega avenüüsid, ainult puud ja puud. Kõmbib siis metsas ja näeb äkki – miskit kasvab metsa all. Lähemal uurimisel selgub, et see on seen. Ja hakkaski mees lisaks helide ainulaadsele loomisele tegelema tummade tunnistajatega ja sai väga heaks seenetundjaks.

 

Kuid mis saab siis, kui inimese suhe õuega kaob hoopis? Kui ühel heal päeval inimene ei saagi enam aru, kas ta on õues või köögis, aasal või kontoris, metsas või hotellis? Kas saab siis öelda, et inimene on metsistunud? Aga kuidas saab inimene metsistuda, kui mets on maha võetud?

 

Selle mõtte peale saab Õueonu rõõmsaks. Kui mets võetakse maha, siis vähemalt üks hea asi – inimene ei saa enam metsistuda ega metsa poole olla ega metsa minna.

 

30. september

 

On väidetud, et looduses ei ole midagi tarbetut. Kuid kas looduses tõepoolest ei ole midagi tarbetut? Looduses peaks ju olema kõik, mida me üleüldse välja suudame mõelda – ulatub meie õu ju vähemalt 13,6 miljardi valgusaasta kaugusele. Kui me nüüd väidame, et seal ei olegi midagi tarbetut, siis vähemasti on see ütelus ise üsna tarbetu. Nii et vähemalt üks tarbetu asi ikka on.

 

Tuleb tummalt tunnistada, et tarbetuid asju on kõiksuslikus looduses täpselt sama palju kui tarbekaid, sest me ei hakka ju Cantori moel vaagima tarbetute asjade hulga ja tarbekate asjade hulga kardinaalsuste üle, et kumb hulk on võimsam teisest ja kumb mahub kumma sisse. Cantor läks oma lõpmatuste üksteise sisse mahutamisega hulluks. Õueonu läheb parem õue peale.

 

Paistab päike, ülalt vasaku õla tagant. Kui nina on metsataguse mere poole.

Kontpuu punalaiguline, rohelise kuuse ees uhkeldamas. On see nüüd tarbetu või tarbekas, aga ilus ometi.