looduskalender.ee

Siil vahtra all

 

 

On just selline sügisene aeg, et endid nuumata ja nahaalust rasvakihti koguda. Vihma on tänavu kõvasti kallanud, maapind lige ja vihmaussid langenud lehtede all peidus - on mida riisumata territooriumil nahistada. Paik, kus talveund veeta, peaks samuti teada olema, kui seal muidugi liialt märg pole ning vahel võib juhtumisi mõne parema koha otsa „komistada“.

 

Maikuus sündinud esimene siilide pesakond iseseisvus juuliks. Nemad elavad tänaseks omaette, pea täiskasvanud siilielu. Teine pesakond sündis „siilimammal“ augustis, kus viis kuni seitse poega - nemad veedavad talveune koos emasloomaga, kes ka üksinda poegade eest hoolt kannab.

Siilid pole päeval liikujad, vaid videviku- ja ööloomad. Nägemine on neil viletsavõitu, aga haistmine hea - seetõttu nad katkendlikult liiguvad, tihedalt peatudes ja ümbrust nuhutades.

 

Öökülmad on oma märguande jätnud, talvepesa vooderdatakse kuivade lehtede ja rohuga. Kohaks on valitud kuiva põhjaga, rahulikum koht - oksahunnik, kuurinurk ... Siilisõbrad panevad talvitumiskohale kasvõi puidust kasti kummuli (tõrvapapi või kiletüki katuseks peale, küljed jäävad katmata, et talvepesa hallitama ja ummuksisse ei läheks, lumi ju teadupoolest „hingab“), kuivade puulehtede hunnik kasti alla. Ehitatakse ka päris uhkeid sissekäigu koridoriga talvepesi – põhiline, et koerad-kassid ei pääseks kimbutama. Kui kahtlustad, et siilid talvituvad Sinu krundil olevas oksahunnikus võib hunniku keskosa miski vettpidava materjaliga katta ja kinnitada käepäraste materjalidega. Talvine sulav lumi või vihmad ning just seetõttu märgunud küljealune on paljude okaskerade hukkumise põhjuseks.

Haohunnik aianurgas sobib siilile pesaks. Otepää kirikuaed