looduskalender.ee

 

Isalind talvesulestikus

 

 

Vaiksemate ja selgemate ilmadega on näha merel suuri linnuparvi. Kui "kiikrit" pole käepärast, et täpsemalt uurida, võib oletada - ju nad aulid või sõtkad on...
 

Läbirändajaid liigub hulganisti. Meie avamere rannavetesse jääb aule talvituma päris suurel arvul, oleneb muidugi talvistest jääoludest - sada kuni seitsesada tuhat lindu. Läänemere rannik ongi tundras pesitsevatele aulidele tähtsaim talvitumisala terves maailmas.

 

Isaslinnud on oma pikkade sabasulgedega hästi äratuntavad. Talvesulestikus on pea valge, kael ja põsed hallid, kaela külgedel tumepruunid ja roostekarva laigud. Selg must, õlad sinakalt valged, rind pruun ning kõhualune valge – kaugelt jätab must-valge mulje. Talviti on emaslinnul pea, kael ja kõht valge, pealagi ning põselaik tume - domineerivad hallikaspruunid toonid. Erinevalt teistest partidest sulgivad aulid kolm korda aastas ja omandavad iga kord eristatava sulestiku.

 

Toitu hangivad sukelpardid mere põhjast, mitme kuni mitmekümne meetri sügavuselt.

 

Aulide rändeparv. Puhtu

 

Aulidele on talvisel ajal ohtlikud õlireostused meres, mis nende praktiliselt hermeetilisse sulestikku lekke tekitavad - linnud märguvad ja hukkuvad külmadega. Aulide arvukus on viimastel aastakümnetel oluliselt kahanenud. Eestis pole aulidele eriliselt jahti peetud, kuigi tegu jahilinnuga. Soomlased jahivad neid merre ankurdatud, värskelt tõrvatud parvedega - see olla ajalooline traditsioon. Kuidas sellesse suhtuda, on ise asi.