Rebane näitab uut kasukat
Foto: Arne Ader
Rebane
Punarebane ehk rebane Vulpes vulpes
Rebased pole sotsiaalsed tegelased: hundid on karjas, kährikud paariviisi, mägrad perekonniti aga „punakasukad“ eelistavad kuni südatalveni „päris oma“ märgistatud territooriumi, selle on omale leidnud ka kevadised noorloomad. Kohevas kasukas paistavad kõik sarnased välja, kaalu on neil viie kuni kaheksa kilo vahel ja vanad isasloomad on emastest kilo võrra raskemad. Noorte rebaste käitumine on vast veidi pelglikum ja vähese jahikogemusega tegelastel saab alul keerulisem olema suurema saagiga – näriliste küttimine on igati jõukohane, aga küll elu õpetab.
Pesa enam ei kasutata, vast ainult siis kui on vaja tagaajajaid-tülitajaid eksitada või jälgedelt maha raputada. Meie külamaastik põldude ja metsatukkadega sobib rebastele hästi. Palju punarebaseid on? Ega ei teata, mõned asjatundjad oletavad, et kolmekümne tuhande ringis, aga mine võta kinni...
Päeval tukub rebane kusagil hõredamas võpsikus. Hommikuhämaras ilmub rebane väljavalitud platsile, istub maha ning kontrollib äärmise tähelepanuga ümbrust. Veendunud, et oht puudub, tiirutab kohapeal ringi, heidab maha, keerates kerasse, nina jääb kindlasti tulemisejälgede suunas. Koheva valgeotsalise sabaga kaetakse jalad, kõht. Veidi aja möödudes kergitab „rein“ pead, kuulatades tähelepanelikult - veendumaks, et kõik on kontrolli all. Kirjeldatud tegevust kordub mõned korrad, enne kui rahunenult tukkuma jääb. Ükskõik milline koht puhkamiseks valitakse, alati peab olema võimalus ümbruse kontrollimiseks.
Hämaruses minnakse liikuma, peab üle vaatama, et enda kontrollitavale maa-alale pole keegi võõras jälgi teinud ning vajalikud piiritähised vajadusel üle „sirtsutada“. Jahialasid tuntakse kui „oma taskut“, sinna minnakse suht sirgjooneliselt. Pimedas pole värvikas kasukas jahipidamisel takistuseks. Rebasel on väga tundlikud „vurrud“, pimedas liikujale head abimehed nii silmade kui nina kaitseks – võimalik, et peamised ohutut liikumist tagavad kaitsevahendid. Püsiva lumikatte saabudes vaatame, mida jäljed meile rebastest jutustavad.