looduskalender.ee

 

Orav sööb vahtraseemet.

 

 

Vahepealne lumekate ja sulailmadega kaasnenud tugevad tuuled on metsad ja pargid muutnud läbipaistvaks. Vihma ja lobjakasajuga ei aja oravaid pesast miski välja ja nii võidaksegi mitmeid päevi pesas redutada. Sügisel on toitutud hästi, üle aastate on metsas kuusekäbisid jälle külluslikult. Käbikuningate liikumist on märgata ilusa, päikesepaistelise sügisilmaga, veidi enne keskpäeva ollakse päris aktiivsed.

 

Hallikas talikasukas on nüüdseks seljas ja kõrvapintslid uhkelt turritamas. Kus silmadega oravapesa otsida? Parkides, kalmistutel ja lehtpuumetsades on pesa suure tõenäolisusega puuõõnes, okasmetsades seevastu tüve lähedal olev punutis. Muidugi kohandatakse mõlemas metsatüübis endale sobivaks linnupesi. Mõned aastad tagasi leidsin peale tormi sarnase allakukkunud pesa kase alt - mis siis reetis, et tegu oravapesaga? Ehitis oli väga hästi samblaga vooderdatud, linnud sedasi talvel ei käitu ja muidugi reetsid kasukakarvad. Oravad omavad ning kasutavad mitut pesa. Miks pesa vahetatakse? Põhihäda, et kirbud tikuvad kimbutama, aga mõni aeg tühjalt seisnud pesas on neid kindlasti vähem.

 

Suur osa talvevarusid on loomakestel kogutud juba enne eelmise lumekatte saabumist, aga ikka on vaja puudelt või puude alt midagi tallele panna. Ei maksa eriliselt imestada, kui oravad pärast puujuurte vahele, millegi söödava matmist käppadelt midagi nosivad – muld on mineraaliderikas ja organismile vajalik.

 

Kuu aega tagasi olid oravad veel teist nägu:

http://www.looduskalender.ee/en/node/14716