Hallvarestest talve künnisel
Fotod: Arne Ader
Varahommik. Hallvaresed aial
Vares ehk hallvares Corvus cornix
Suvega võrreldes on vareste hulk talvel pea kahekordne – veerand miljonit või isegi veidi rohkem.
Hallvareste talviseid elupaiku jätkub tõepoolest kõikjale: linnamaastikus on nad ilmselgelt rohkearvulisemad, metsamaastikke kasutatakse vähem ja mererannikul liigutakse aasta läbi sealt leiab seni toitu kui meri päris jääs. Suur osa meil talvituvatest varestest on põhja ning kirde poolt meile karmima talve eest sisse rännanud. Osa meil pesitsenutest lõuna poole hulkunud. Mingi osa on paigalinde.
Nutikad ja õppimisvõimelised, kellest palju legende ja lugusid – võrratud teabeedastajad, seda ilma interneti püsiühenduseta ning varesesoole „kurja teinut“ peetakse pikalt meeles, et mingil võimalusel karistada.
Sageli liigutakse salkades, talvisel ajal seltsitakse ka hakkidega. Musta sulestikuga on hallvarese pea, kael, tiivad, saba, nokk ja jalad, ülejäänud sulestik tuhkhall. Talvisel ajal püütakse närilisi, toitutakse teede veertest hukkunud loomade raipest, noolitakse prügikastidest toidujäätmeid, koristamata põldudelt leiab vilja ja lumeta maastikult selgrootuid. Kuivanud saiakoorikuid oskavad varesed toidukõlblikuks leotada, kalameeste võrkudest saaki noolida, seda loetelu võiks pikalt jätkata...
Varesed mõrrapostidel. Matsalu laht