Foto: Arne Ader
Arukask
Oleme ikka lehetul ajal puid vaadelnud, nende iseloomu ja tunnuste üle arutlenud.
Kase tüve tunnevad kõik, aga aru- ja sookaske üksteisest eritada pole kuigi lihtne. Lume taustal joonistuvad võrad kenasti välja ja arukase oksad on rippuvad, kui sookase oksad on püstised – vaja vaid veidi tähelepanelikumalt vaadata. Veidi võib aimata ka pinnast, kus kasvatakse: arukased, mineraalsetel muldadel ning sookased, soisel pinnasel. Meie metsades on kaasikuid pea kolmandiku jagu, vaid männikuid on rohkem.
Kase tüve katab valge, sõrmega katsudes pehme toht. Veel möödunud sajandi alul kasutasid kingsepad kasetohtu saapatalla vahel vett isoleeriva kihina. Kasetohul on hulk kihte, mis puud kaitsevad ja seda nii suvel kui talvel. Sitke, hele materjal kaitseb suvel puud liigse veeaurumise kui kõrvetava päikese eest ja kui peoga kuumal suvepäeval tüve katsuda tundub see värskendavalt vilu. Külma talveilmaga tundub nagu õhkuks kasetüvest soojust. Kask on põhjamaise kliima jaoks kõigiti varustatud: pungad on vaigurikkad, kasemahl suhkrurikas - see kaitseb samuti külmumise eest ehk teisisõnu üle viiekümne kraadine pakane ei tee kaskedele kurja.