Hommikul olime juba varavalges Haapsalu veepuhastusjaama aia taga Põhja-Ameerikast pärit
rebassidrikut otsimas. Õnneks oli lind endiselt paigal ja lasi ennast vaid mõne meetri kauguselt vaadelda. Kuna tegemist on Euroopas väga kõva
rariga, siis võib arvata, et lähipäevadel käib Haapsalus suurem hulk
bongareid Eestist, Soomest ja mujaltki. Kuna linnust oli juba eile korralikud tõestuspildid saadud, siis ei hakanud sidrikut eriti piirama. Ei tahtnud teda eemale peletada, teised huvilised tahavad ju kah liigi kirja saada.
Linnuharulduste komisjonil seisab aga siiski veel üks tõsisem arutelu ees. Et kas tegemist on looduslikult meile sattunud linnuga või on ta siiski puuripõgenik? Briti saartel on rebassidrik A-kategoorias, ehk siis looduslike liikide nimekirjas. Aga Saksamaal on liik E-kategoorias, s.t. ta on puuripõgenike hulka arvatud. Hetkel pole veel täpselt teada, miks Saksamaal see liik just E-kategoorias on. Haapsalus nähtud lind kuulub kõige põhjapoolsemasse alamliiki
iliaca, kes elutseb laial alal Põhja-Kanadas ja kes võtab pikki rändeid ette. Seega võiks ta Euroopasse ka looduslikul teel sattuda. Muidugi ei saa välistada, et mingi maa üle Atlandi tuli ta hoopis mõne laeva pardal. Selliseid asju juhtub ränduritega avamerel õige sageli. Esialgse info põhjal võiks rebassidriku meil A-kategooria liikide hulka arvata, s.t. tegemist on 386. linnuliigiga Eestis. Minu enda 2012.a nimekirjas on rebassidrik
276. linnuliik.