looduskalender.ee

 

Männileevike on suur lind. Eriti siis, kui ta maandub sellele oksale, millele pisikesi urvalinde ootad

 

 

Tänavu novembrist alates on läbirändavaid männileevikesi trehvatud üle Eesti. Nö „headel aastatel“ on meil talvitunud kuni tuhatkond lindu, aga ka tavalistel aastatel kohtavad linnuhuvilised männileevikesi, kuigi nende arvukus tundub vähenevat.

 

Metsatundra elanikud on kaunid, värvikad ja inimese vastu usaldavad. Sulestik on isaslinnul punaroosa, emaslinnul oliivihallikas. Sellesuvised noorlinnud on emaslinnu värvidega, aga tuhmima välimikuga. Männileevikesed on kuldnoka mõõtu, suure, tumeda ja kumera nokaga. Lennul märkame pikka saba ja tiibu iseloomulike valgete vöötidega. Lend kiire ning lainjas.

 

Tegutsevad maru rahulikult puudel, põõsastel, maapinnal liiguvad hüpeldes, aga märgatavalt kohmakalt. Nimele vastavalt toituvad männikäbidest seemneid nokitsedes, puudele jäänud marjadest, külmunud viljadest, südatalvel kuusepungadest. Nõnda võime kohata väga erinevates puistutes ka linnaparkides või kalmistutel.

 

Tähelepandamatuteks männileevikesed kindlasti ei jää, pigem peab trehvamiseks veits õnne olema.

 

Emaslinnu pilt Wikipedia.